Kahjuks on see tõsi ning see blogi paneb pillid kotti. Olen juba tükk aega seda mõtet mõlgutanud ning eks nüüd ole ka paras aeg viimane postitus teha. Animehuvi on peaaegu et surnud ning muud nohikuomadused avalduvad muudes kanalites, seega...hüvasti!
Aitäh kõigile, kes lugesid!
No vot. Räägid küll, et kannad siin oma muljeid ette, aga kiire graafik ja tapvalt kena suvi tegid oma töö ja nii jäigi asi pooleli. Nüüd siis veel viimane pilguheit kuu aega tagasi lõppenud spordiüritusele, mis enam kellelegi ei meenu.
Inglismaa - feilis. Lugemata värav Saksamaa vastu oli viimane piisk, aga enne seda oli juba kaitseliini murenemine silmatorkav.
Saksamaa - ilus mäng, kahju et Hispaaniale alla jäid.
Argentiina - paras.
Hispaania - käis kah, oleks siiski Hollandit eelistanud. Iniesta on igatahes totaalne feiker.
Holland - hästi mängis, kahju veidike.
Uruguay - finaali ei saanud, õige kah.
Kokkuvõtvalt - kergel pettumustvalmistav üritus, kippus kohati igavaks minema.
EM tuleb parem, loodetavasti.
Kiirkommentaar -
Uruguai ja Lõuna-Korea oleks võinud tesitpidi lõppeda, aga tuleb tunnsitada, et Suareze teine värav oli kena.
Usa ja Ghana omavaheline mõõduvõtmine lõppes vägagi positiivselt.
Seekord vist tuleb kõige lühem reportaaž, sest pooled mängud jäid ju nägemata ja niimood ei saa korralikku pilti kätte. Aga igatahes on nüüd eelvoorud läbitud. Seega, lühidalt:
Uruguai võit Mehhiko üle oli täiesti korralik, kuigi hoidsin pöialt teisele. LAVi võit Prantsusmaa oli lihtsalt mõnus. Kahju, et puhaste paberitega ei suudetud lõpetada, aga eks esimene värav MMil mõjus ehk prantslastele natukenegi positiivselt. Kogu draama aga mis nende ümber keerles...noh, paras neile.
Kreeka sai Argentiinalt pähe, nagu arvata oli ja paras neile. Lõuna-Koreale piisas viigist, mis nele lõpuks ka jäi, kuigi võiduvõimalus neil ju oli. Aga hea seegi.
Sloveenia ja Inglismaa mõõduvõtmine oli minu jaoks vast kõige pingelisem üldse, õnneks võeti värav ja ka võit ära ning mindi edasi, kuigi juba esimeses mängus on raske pähkel ja kes teab mis juhtub. USA võit viimasel minutil Alžeeria üle oli ka selle süüdlaseks, nii et ei ole just eriti rahul sellega. AGa mis teha.
Saksamaa ja Ghaana mäng lõppes hästi, sest tänu sellele said edasi kõige sümpaatsemad meeskonnad. Eriti hea meel oli selle üle, et Aafrika täiesti esindamata teises voorus ei jäänud. Austraalia ja Serbia mäng vuhises kõrvadest mööda ja seega kommentaarid puuduvad.
Holland ja Kamerun võitlesid mis nad võitlesid, aga Holland võttis oma. Kahju, sest Kamerun oli koos Põhja-Koreaga ainukesed, kes nulli peale jäid. Taani ja Jaapani mäng oli jaapanlaste poolt väga võimas esitus, kaks karistuslöögist sisselöödud väravat olid võimsad.
Paraguai ja uus-Meremaa viik oli igav, aga seda ei olnud Slovakkia võit Itaalia üle, kindlasti suurim üllataja sel turniiril, eriti veel esimese korra kohta. Itaalia oli mannetu, lõpus nagu hakati puksima, aga sinna see ka jäi. Paras.
Põhja-Korea ja Elevandiluurannik kemplesid omavahel, aga jäi nii, et PK ei saanud ühtegi võitu, vaid hoopis rohkelt väravaid enda väravasse. Põnev on muidugi see, et kõige vähem sai sinna paugutada neid Brasiilia. Brasiiliast rääkides, siis nende esitus Portugali vastu oli mannetumast mannetum, seda oli ka vastaste mäng.
Šveitsi ja Honduurase mängu eriti ei jälginud, aga tore et honduuralased punkti kirja said. Tšiili ja Hispaania mäng oli kohati põnev, kohati mitte. Esimene värav oli muidugi naeruväärne ning väravavaht eksles väljakul kui David Villa palli tühja väravasse nügis.
Eks näis mis saab, hetkel on ennustused olnud suhteliselt head, ainult kaks tiimi mööda pannud pluss kahe asetusega eksinud.
Paar päeva blogipuhkust, kuid jalgpalli on siiski vahelduva eduga jälgitud. Niisiis, alustame kohe päevaga number kaheksa -
Saksamaa - Serbia mängust nägin ainult seda viimasemat otsa, kus Podolski kindla penalti mõnusalt mööda tulistas. Pärast kordustes sai samuti näha, kuidas poiss pidevalt mööda laksib ning tekkis küsimus, et miks kurat ta ometigi lööma pandi. Samuti oli naljakas, kuidas Serbia mees taaskord oma kastis käega palli mängis. Nüüd pole muud kui et oodata traditsioonide jätkumist viimase vooru mängus. Serbia ühepunktiline võit on sellegipoolest üllatus missugune.
Sloveenia - USA 2-2 seisuga lõppenud mäng oli müstiline, kaks poolaega ning kaks erinevat mängu. Kui esimesel näitas Sloveenia oma võimu ning surus jänklid maha, siis teisel poolajal oli pilt täiesti vastupidine. Kohtunik tegi imetööd ja jättis lugemata kindla USA värava, võttes seega neilt ka võidu. Aga mis teha, juhtub.
Päeva kolmas mäng Inglismaa ja Alžeeria vahel oli mannetuse tipp. Isegi konnasööjad suutsid esimeses voorus paremini mängida. Õudne.
Päev number üheksa möödus minul süniipäeval viibides ning mänge sai nähtud läbi mõningase õllesumina. Üldised muljed olid sellised:
Holland - Jaapan 1-0 Jaapan hea töö, aga viik oleks olnud parem.
Kamerun - Taani 1-2 Taani kõva töö, aga lootsin Kameruni võitu.
Ghana - Austraalia 1-1 Mm...jah. ghaana oleks võinud võita, nüüd on nende edasipääsemine raskem.
Päev number kümme - Paraguai on edukas, Itaalia on jamps ning Luis Fabiano on ****.
Et siis sedapsi.
Ning päev number üksteist - Portugal üllatas oma väravatesajuga, Põhja-Koreas hakkavad aga pead lendama. Tšiili ja Šveitsi mäng oli...veidike igavavõitu ning seda oli ka Hispaania ja Hondurase oma, väravaid oli tippmeeskonna poolt vähe ning oi kui palju realiseerimata võimalusi. Kuidagi mannetu ilme jätsid hispaanlased ning seda isegi võites.
Vot nii, lühikesed muljed, sest on olnud väsitavad päevad.
Kokku sai ka pandud esmane ennustus kaheksandikfinaalidest kuni finaalini, mille kohaselt võidab Argentiina. Või Brasiilia, kui Luis Fabianol lubatakse käega edasi mängida. Aga loodame, et mu ennustus paika ei pea ja võidu võtab hoopis keegi teine.
No mida ma oskan öelda, Argentiina kõndis Lõuna-Koreast lihtsalt üle ning ühest küljest oli sellest ka kahju, sest kui kahe vahel valida on korealased tunduvalt sümpaatsemad, kuid tuleb tunnistada, et mäng oli Argentiinal ilus ning lõpunumbrid näitasid 4 väravat nende kasuks, kuigi korealased 1 ikkagi nende väravasse suutsid toppida.
Kreeka ja Nigeeria vaheline mäng oli sündmusterikas, nigeerlane teenis punase ning peale seda lagunes nende mäng ka koost, selles olukorras aga jäi kohtunikul pool tööd tegemata, sest kreeklane, kes nigeerlaselt löögi sai, oli ikka näitetundides üleaega teinud ja tema graatsiline kukkumine ei veennud peale kohtuniku mitte kedagi. Lõppkokkuvõttes oli Nigeeriast kahju, sest Enyeama võitles ikka väravas väga südikalt, aga teised ei suutnud samal tasemel enam edasi mängida, seega läks võit 2-1 ebasümpaatsetele kreeklastele, kes võtsid MMil oma esimese võidu (vist eales?).
Päeva kolmas mäng oli Prantsusmaa ja Mehhiko vahel. Mehhiko võitis 2-0, sest Prantsusmaa mängis elusitalt. Punkt.
Päeval number kuus olin ma natuke rohkem hõivatud kui varem, aga muljeid sellegi poolest jagada on, vähemalt natuke.
Honduuras - Tšiili 0-1. Mõlemad minu jaoks üpris tundmatud võistkonnad, mõlemad võitlesid südilt, aga mitte midagi meeldejäävat. Ometigi läheb selles alagrupis huvitavaks, kuna...
Hispaania kaotas Šveitsile, samuti 0-1 ning nüüd peab tõsiselt pingutama hakkama, et alagrupistki edasi saada. Kuigi Hispaania koondis mulle sümpaatne tundub, siis sellegi poolest oli tore näha, et Šveits vormis on ja lisaks ühele väravale rohkematki oleks suutnud, sest võimalusi oli. Hispaanlased aga ei suutnud vastaste kaitsest läbi minna ja nii ta siis läkski.
Kolmas mäng LAVi ja Uruguai vahel pakkus kolm väravat, aga kahjuks maandusid need vales väravas, LAVi omas. LIsaks sellele tundus vähemalt minule Khunele jagatud punane kaart väga ebaausana, eks siin mängis rolli ka Suareze näitlemisoskus, sest see kontakt ei olnud nüü küll punast kaarti väärt. Penaltit? Otse loomulikult. Kollast kaarti? Miks ka mitte? PUnast kaarti? Absoluutselt mitte. Aga mis teha, nii ta läks ja sinna läks ka mäng. Kurb oli kuulata vuzuelade vaikimist ning rahva ennaegset lahkumist.
Päev number viis sai minu poolt seni kõige vähem tähelepanu, seda ühest küljest taaskord E3 tõttu, teisalt vaevasid tehnilised probleemid kohalikku digiboksi, mis ei lahenenud enne kui tuli teenusepakkujale korralikult selgeks teha, et tahaks ikka vutti näha korralikult.
Esimene mäng Uus-Meremaa - Slovakkia oli päris põnev Slovakkia tundus ründavam pool ning lõpuks tuli ka värav, aga Uus-Meremaa viigivärav kolmandal lisaminutil oli lihtsalt hämmastav tulemus. Nii napilt tulid poisid kehvast olukorrast välja ja ma anna neile au. ALagrupis on huvitav seis, kus kõigil on üks punkt.
Teine mäng, Elevandiluurannik - Portugal oli oodatust palju igavam, ohtlikke olukordi hetkel pähe ei tule ning üleüldse ei toimunud seal nagu midagi. Põnevamad hetked olid mil kohtunik otsustas tülitsevatele meestele mõlemale kollased susata ning viimased minutid, kui Elevandid ilmselgelt suruma hajkkasid. Kahjuks oli aga selleks juba liiga hilja ning idśegi Drogba platsiletulek ei aidanud neid.
Õhtu naelaks oli Brasiilia ja paljudele tundmatu Põhja-Korea vastasseis mis oli põnevam, kui eelnevad mängud, kuid Brasiilia tundus siiski alla enda taset mängivat. Kaks väravat suuudeti lüüa, aga neist palju ilusam oli Põhja-Korea üks löödud värav, mis küll võitu ega punkti ei toonud, aga näitas nende südikust ning loodetavasti näitavad meile ka tulevikus sama ilusat mängu.
Neljas päev algas Hollandi ja Taani vahelise vastuseisuga, lõppes see Hollandi võiduga, kuna neil õnnestus lüüa üks värav ning taanlastegi mängija sai punkti kirja, kuid seda kahjuks oma värava suunas. Lõpptulemus kaks null oli siiski pettumus, Hollandilt ootasin ilusamat mängu mis kahjuks tulemata jäi. Võib olla oli asi selles, et Robbenit polnud platsil, võib olla selles, et Van Der Vaart segas oma olekuga ülejäänud meeste mojot. Mine võta kinni. Taani võitles südilt, aga mitte piisavalt, mäng kõlbas vaadata, aga oleks võinud põnevust rohkem olla.
Sama alagrupi teises mängus vaatasid üksteisega tõtt Kamerun ja Jaapan, minu sümpaatia kuulus viimasele, on tegu ühe minu lemmikvõistkonnaga. Jaapan tundus esimesel poolikul aktiivsem, teisel kustuti rohkem, kuid värav siiski tuli. Kamerun hakkas teisel poolikul suruma, kuid Jaapani kaitse oli sedavõrd pidav, et ei toonud see tulemust. Igav mäng, kuid minu jaoks meeldiv tulemus.
Kolmas mäng, kus vastamisi olid Itaalia ja Paraguai ning mis lõppes üks üks viigiga, jäi mul enamjaolt vaatamata, sest suurem tähelepanu läks E3 vaatamisele. Eriti ei olnud huvi ka sel hetkel, sest kumbki võistkond ei imponeeri.
Päev number neli - võrdlemisi igav.
Kolmas päev algas igavalt, Alžeeria ja Sloveenia kumbi ei saanud palliga keskväljakust kaugemale ning niimoodi veeretati seda palli seal umbes kahekümne minuti jagu. Siis hakkasid vaikselt tekkima võimalused, kuid need ei olnud samuti midagi väga säravat. Alžeeria tundus olevat see ründavam pool ning ta oli seda ka teisel poolajal kuni hetkeni mil vahetusest sissetulnud mees minutiga kiirelt kollase võlus endale ning siis hiljem lollilt käega mängima hakkas ja punase sai. Pärast seda tõmmati tagasi, korra oli üks ohtlik hetk, kuid siis tuli Sloveenial värav ning nii ta jäigi. Lõppkokkuvõttes oli tegemist suhteliselt igava mänguga.
Teine mäng algas umbes samamoodi, poisid kõksisid seal niisama palli, ometigi said oma mängu mõlemad kiiremini tööle kui eelnev paar. Ghaana oli sümpaatsem meeskond ning neile tuli see võit ka ära. Paar serblast olid vist peapeale kukkunud, üks teenis endale lolli punase eelneva kollase kõrvale, teine arvas et trahvikastis käega mängimine pole mingi probleem ning teenis Ghaanale penalti, mis ka ilusalt realiseeriti. Penaltilööjal oli muidugi enne ja ka pärast võimalusi, millest kaks kõige kindlamat posti põrgatasid. Mäng oli põnevam kui eelmine, kuid siiski mitte päeva pärl. Sest...
Saksamaa näitas kuidas jalgpalli mängitakse ning pühkis Austraaliaga põrandat, neli-null. Väravaid tuli mõlemil poolajal kaks, aga kui nüüd üle lugeda kõik need luhtaläinud võimalused, kus oli ikka suhteliselt võimatu mööda lüüa ja seda siiski tehti, siis...mäng oleks võinud vabalt suurematulemusega lõppeda ja väravaid kaks korda niipalju olla. Natuke rikkusid Saksamaa ilusat mängu Özil ja Cacau, kes mõlemad ka teesklemise eest kollase said, samuti jäi kripeldama kohtuniku otsus anda ühele aussile karmilt kohe punane ning jätta lugemata üks natuke kaheldav käsi sakslaste trahvikastis, kuid lõppkokkuvõttes oli tegu ühe kõige mõnusama mänguga sel turniiril. Aga ega koknkurents ei olnud enne ka nii väga suur sellele tiitlile.
Alagrupi ennustusi ei oskagi vast teha, C alagrupis on vast edasiminek inglise keelt kõnelevate meeste rida, kuigi ehk üllatusi võib ka tulla; D alagrupis peaks Saksamaa olema kindel edasimineja, teine koht on aga raske. Ghaana ja Austraalia mäng on vast otsustav, Ghaanal on juba 3 punni käes ning eks tahavad enamat, aussiedel on aga vaja tõestada et Saksaga mäng oli erand mitte reegel. Serbia lootused mataks peale sellist mängu maha, ei usu et Saksamaad ohjeldada suudavad. Aga elame-näeme.
Päev number kaks algas väga hästi. Või noh, vähemalt Lõuna-Korea poolt vaadatuna - pakuti ilusat jalgpalli, palju võimalusi, paar ilusat väravat ja tehti ikka jõudsalt tööd. Kreeka seevastu oli aga totaalne pettumus, midagi ei suudetud korda saata, pisikesed asiaadid tegid neile isegi õhuvõitluses pähe ning üleüldne mannetus valdas nende mängu. Lõpupoole, kui korealased väsima hakkasid, suutsid kreeklased midagi juba korraldada, kuid sellest ei piisanud.
Sama alagrupi teine mäng, kus omavahel võtsid mõõtu Nigeeria ja Argentiina oli samuti põnev, kuid jäi ilmselgelt eelnimetatule alla. Kohe alguses hakkas Argentiina pressima ning tundus nagu oleks oodata väravaterohket mängu nende poolt, aga Heinze standardolukorrast löödud värav tappis natuke mängu ning rohkem väravaid ei tulnudki. Nigeeria võitlusvaim hakkas oma olemust teisel poolajal rohkem näidata, aga kahjuks jäi viigivärav tulemata. Vahetused nagu mängu elavdasid, kuid nigeerlaste NSV liidus sündinud vahetusmees paistis silma paaril korral, kui ei osanud õigel ajal söötu anda. Maradonat oli huvitav jälgida, sai seal ka vahepeal palli kõksida.
Kui alagrupis ennustusi teha, siis hetke põhjal ütleks, et Kreekast saab seal kõikide peksupoiss, edasi aga lähevad Lõuna-Korea ja Argentiina.
Päeva viimast mängu eriti näha ei saanud, olin selle ajal küll ennast pubisse vedanud, aga kuna kohal oli palju rahvast, kellega jutuajamine oli tol hetkel tähtsam, siis pidin väravaid kordustes nägema. Greeni eksimus oli küll häbiväärt, lisaks sellele oli näha ka pettunud David Beckhami lõusta. Siiski loodan, et järgmised mängud suudab Inglismaa ikka korralikult lõpetada, ilma et peaks pärast häbenema. Nende värav oli muidugi Gerrardi poolt ilus sooritus ja Heskey sööt oli ka tasemel.
Vot nii.
Blogi on juba tükk aega vaiksena seisnud, seda eelkõige seetõttu, et animepisik hetkel väga kehvas seisus. Õnneks on muid asju millest kirjutada, kuid seda tõenäoliselt juulikuus, seniks aga kasutan seda ruumi käimasoleva Jalgpalli MMi üle muljetamiseks. Seega, selline oli päev number 1. Ja nii kuni lõpuni välja.
Esimese mängu kohta niipalju, et LAVi viimased võimalused jäid kripeldama, oleks võinud ikka postist mööda minna ja võrku puutuda seestpoolt. Eriti jäi aga Khune silma, niivõrd täpse silmaga poiss, et lausa lust oli jälgida kuidas ka vahepeal palle oma meestele ette lõi. Teine poolaeg oli muidugi parem kui esimene, mõnevõrra üllatas mind just LAVi kehvavõitu mäng esimesel poolajal, samuti tundusid nende söödud kuidagi nõrgad olevad, pallid jäid keset teed seisma ning olid vastastele kerge saak. Aga värav oli neil ilus.
Ja Eesti kommentaatorid võiks kurat vahet teha Hispaanial ja Mehhikol raisk.
Teine mäng oli mannetu. Uruguai ei suutnud oma võimalusi ära realiseerida, Prantsusmaa oli veel kehvem. Alguses tundus nagu ei tahaks mitte keegi frantsmannidest oma kaasmaalastele palli anda, hiljem hakkas asi muidugi paranema, aga ega see ei tähendanud suurt midagi. 90+ minutit igavust.
Marvel Zombies oli viieosaline lühiseeria, mille keskmes olid zombieviiruse kätte jäänud superkangelased ja superpahad. Kahjuks on loost aga täit naudingut väga raske saada, sest eellugu on jaotunud paljude teiste raamatute vahele laiali, mis on ilmunud nii enne kui ka peale seda seeriat, rääkimata siis järgedest. Seega on arusaama kohati vähem kui seda vaja oleks. Sellegipoolest on lugu üpriski meeldiv ja huvitav ning suhteliselt värskendav kogu Marvel universumit kõrvale võrdluseks võttes. Samuti oli mulle meeltmööda Sean Philipsi kunstiline pool, mis ei olnud ei liiga minimalistlik kui ka liiga detailne, seega suudeti leida kuldne kesktee. Meelt suutis lahutada ning meelde jäi.
Aasta uus ning blogi on juba kaua vaikne olnud. Et seda natukenegi muuta, teeme juttu natukene sellisest mehest nagu seda on Duke Togo - professionaalne assassin otse tõusva päikese maalt. Räägitakse, et ta ei ole kunagi naeratanud ning et just tema seisis Jeesus Kristuse ristilöömise taga. Ainus asi mida me teame on see, et teda teatakse kui Golgo 13!
Tema teekäik algas väidetavalt aastal 69, kus tema seiklusi sai hakata jägima mangaversioonis mis pidavat isegi tänapäevani kestma, tõestades et mitte miski ei suuda teda rajalt maha võtta. Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ei ole ma mangale veel pilku peale suutnud heita, kuid teen seda võimaluse avanedes kindlasti tulevikus.
Duke Togo aga ei peatunud ainult seal, varsti hakkasid ilmuma nii live-action filmid, animefilmid, lisaks veel ka mitmed videomängud ning lõppude lõpuks ka animeseeria. Taaskord ei ole jõudnud kõikide nende asjadega täit tutvust teha, seda just live-actionite puhul, kus Golgo 13 saabastesse on asetatud vana hea Sonny Chiba. Videomängude puhul olen suutnud põgusalt mängida kahte NES versiooni - Golgo 13: Top Secret Episode ning The Mafat Conspiracy. Mõlemad tundusid küll mängitavad, kuid samas esmapilgul mitte midagi erilist. Kuigi tuleb ära mainida, et The Mafat Conspiracyl oli üpriski kena graafika.
Anime puhul on asjad õnneks teistpidi ning ära olen suutnud vaadata nii mõlemad filmid, kui ka animeseeria enamus ilmunud osad. Esimene film meeldis mulle isegi väga, lugu oli hea ning tegelased samuti huvitavad, kuigi osad pahad tundusid natuke fillerina. Teine film, Queen Bee oli küll vaadatav, kuid samalaadset elamust ei saanud.
Animeseeria on senini esimese filmi kõrval vast enim meeldinud, kuid selle kahjuks räägib asjaolu, et ammu juba lõppenud seeria on tõlkijatel alles pooleli. Eriti kurvaks tegi mind tõsiasi, et Golgot üritas tõlkida ainult üks ainus grupp, samal ajal kui mitu erinevat töötasid ühe ja sama anime kallal, mistõttu ilmus Code Geassi fännidele sada erinevat võimalust subtiitrite valimiseks. Õnneks peale BSSi katkestamist otsustas fucmnak sarja üles korjata ja jätkata sealt kus pooleli jäi. Kahjuks aga toimib asi liiga aeglaselt.
Selegipoolest on anime väga hea, igas osas tegeleb Golgo erineva tööotsaga ning pea et alati on pinge viidud maksimumini. Lisaplusse annab juurde tõsiasi, et Duke Togo on ikka üks vägagi sümpaatne karakter.
Uute kuulmisteni.
Posts
All Comments
