Mõtisklusi Golgo 13 teemadel

Aasta uus ning blogi on juba kaua vaikne olnud. Et seda natukenegi muuta, teeme juttu natukene sellisest mehest nagu seda on Duke Togo - professionaalne assassin otse tõusva päikese maalt. Räägitakse, et ta ei ole kunagi naeratanud ning et just tema seisis Jeesus Kristuse ristilöömise taga. Ainus asi mida me teame on see, et teda teatakse kui Golgo 13!

Tema teekäik algas väidetavalt aastal 69, kus tema seiklusi sai hakata jägima mangaversioonis mis pidavat isegi tänapäevani kestma, tõestades et mitte miski ei suuda teda rajalt maha võtta. Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ei ole ma mangale veel pilku peale suutnud heita, kuid teen seda võimaluse avanedes kindlasti tulevikus.

Duke Togo aga ei peatunud ainult seal, varsti hakkasid ilmuma nii live-action filmid, animefilmid, lisaks veel ka mitmed videomängud ning lõppude lõpuks ka animeseeria. Taaskord ei ole jõudnud kõikide nende asjadega täit tutvust teha, seda just live-actionite puhul, kus Golgo 13 saabastesse on asetatud vana hea Sonny Chiba. Videomängude puhul olen suutnud põgusalt mängida kahte NES versiooni - Golgo 13: Top Secret Episode ning The Mafat Conspiracy. Mõlemad tundusid küll mängitavad, kuid samas esmapilgul mitte midagi erilist. Kuigi tuleb ära mainida, et The Mafat Conspiracyl oli üpriski kena graafika.

Anime puhul on asjad õnneks teistpidi ning ära olen suutnud vaadata nii mõlemad filmid, kui ka animeseeria enamus ilmunud osad. Esimene film meeldis mulle isegi väga, lugu oli hea ning tegelased samuti huvitavad, kuigi osad pahad tundusid natuke fillerina. Teine film, Queen Bee oli küll vaadatav, kuid samalaadset elamust ei saanud.

Animeseeria on senini esimese filmi kõrval vast enim meeldinud, kuid selle kahjuks räägib asjaolu, et ammu juba lõppenud seeria on tõlkijatel alles pooleli. Eriti kurvaks tegi mind tõsiasi, et Golgot üritas tõlkida ainult üks ainus grupp, samal ajal kui mitu erinevat töötasid ühe ja sama anime kallal, mistõttu ilmus Code Geassi fännidele sada erinevat võimalust subtiitrite valimiseks. Õnneks peale BSSi katkestamist otsustas fucmnak sarja üles korjata ja jätkata sealt kus pooleli jäi. Kahjuks aga toimib asi liiga aeglaselt.

Selegipoolest on anime väga hea, igas osas tegeleb Golgo erineva tööotsaga ning pea et alati on pinge viidud maksimumini. Lisaplusse annab juurde tõsiasi, et Duke Togo on ikka üks vägagi sümpaatne karakter.

Uute kuulmisteni.

Harvey Birdman, Attorney at Law: Season 1

Lausloll ja labane huumor läheb mulle peale, kui asi on mõnusalt tehtud ning Harvey Birdmani seiklusi uuel milleeniumil oli lausa lust vaadata. Hanna-Barbera multikad olid lapsepõlves ühed vaadatumad asjad, iga kord kui Cartoon Networki vaatama sattusin. Täiskasvanuna vaadates olid nad aga oma sära kaotanud. Õnneks otsustati südamlikud karakterid oma suhteliselt naiivsete seiklustega täiskasvanulikku huumorit ja labasust täis seeriasse visata, mille keskmes seisab madala IQ-ga endine kangelane-nüüdne advokaat ning kelle kliendid on kõik vanad head tuttavad CNi kuldajalt (minu jaoks), mil kanalil ei jooksnud debiilseid multifilme.

Lühikese, 9-osalise hooaja pärliks sai teine osa, mida vaadates ei saanud naeru pidama. Kuigi pisikese hooaja kohta kordus nii mõnigi pedenali, ei suutnud see üldelamust rikkuda. Mõnus absurdikas.

Winter Garden

Winter Garden oli üks küllaltki igav kaheosaline romantilise stooriga OVA, mis ei paista hallist massist mitte kuidagi välja. Kõik asjad on läbiproovitud, kõik liinid tuttavlikud. Lugu ise on järgmine. Tüdruk ruttab jõuluõhtul koju, satub kogemata ühe tüübiga kokku - armastus esimesest silmapilgust. Paar juhuslikku kokkusattumist veel ja suhe hakkab arenema. Samal ajal on kuti kodus mingi muu tšikk, esimese tüdruku õde näeb neid kahte koos, räägib sellest esimesele tüdrukule ning see otsutab linnast ära kolida. Kolimise käigus aga tuleb välja, et tegemist oli kuti õega ning...sellel kohal põhimõtteliselt saabki asi läbi. Ei midagi huvitavat, peale pisikese animesisese McDonaldsi reklaami. Haardkoor romantikutele, teistele ei soovita, sest kuigi OVA on ainult kaks episoodi pikk, siis ka see aeg suudab võimatult venida.

Fuck no! Go to hell, freaky-looking schoolgirls!

One Outs

One Outs on Shinobu Kaitani samanimelise manga põhjal loodud pesapallianime, mis räägib loo sellisest mehest nagu seda on Tokuchi Toua - mees, kes on püsinud Okinawal peetava kihlveopõhise pesapallimängu võitmatu palliheitjana. Ühel päeval satub Okinawale treeniguid läbiviiv Hiromichi Kojima, kes on kauaaegne keskpärasuses vireleva proffimeeskonna lööja ning nähes Tokuchi annet, veab temaga ta abi peale kihla. Läbi raskuste saab kihlvedu võidetud ning Tokuchi saabub meeskonnale appi, sõlmides meeskonna omanikuga vägagi imeliku palgalepingu.


Pesapall pole mind kunagi enne nii köitnud kui ta tegi seda One Outsi vaadates. Kunagi sai proovitud vaadata paari osa Majorit, aga see ei sütitanud kohe üldse mitte. One Outs aga lähenes asjale palju põneva külje pealt, ei mingit peategelase psühholoogilist vajadust/lubadust mäng võita (ei mingeid lapsepõlvetraumasid ega surmaeelseid lubadusi vanematele jne), vaid tavalise hasartmänguri püüdlused oma palgaleping plussis hoida ning samal ajal ka oma sõbrad ja tiimikaaslased närvivapustusest eemal hoida ning meistritiitel lähemale tuua. Pidev kassi-hiire mäng meeskonna omanikuga lisas sarjale piisavalt vürtsi, et teos oma lemmikute TOP nimekirja tõsta.


Muidugi polnud see ülesanne eriti raske, sest häälenäitleja Masato Hagiwara eelmised tööd Kaiji ja Akagi suutsid ennast tippu murda. Samade tegijate poolt vorbitud One Outs ei osutunud erandiks. Suurepärane anime, mille vaatamisel püsis minu suul pidev püsiv naeratus ning 25st osast jäi minu jaoks väheks.

Sellised pisarad olid ka minu silmis kui viimased osad ennast subberite tõttu oodata lasid. Samuti ka sarja lõppedes.

Tokyo Marble Chocolate

TMC on kaheosaline romantiline OVA, mis sai ära vaadatud üpriski kaua aega tagasi. Lugu räägib kahest noorest, kellel on mõlemal minevikus suhetega asi kehvapoolsem olnud. Küll on neid erinevatel põhjustel maha jäetud või muul viisil haiget tehtud. Ühel päeval on noortel kokku lepitud kohtumine, kuid asjad ei lähe üldse nii nagu on plaanitud (nagu tavaliselt). Asjasse on segatud vanad sõbrad, uued tuttavad, suvalised võõrad ning üks kirev meigitud mähkmetes minieesel.

Kui minieesel välja arvata, siis oleks tegemist päris toreda ajaviiteanimega, aga kahjuks on asjad nii, et vaatamine piirneb siiski ühe korraga. Visuaalne pool on üldpildis meeldiv..kui minieesel välja arvata. Deem, kui vähe on vaja, et anime perse keerata. Sobib romantikutele, teistele ei pruugi meeldida.

Mõtisklusi Ghost in the Shell teemadel.

Ghost in the Shelliga sai tutvust tehtud päris mitu aastat tagasi, kui ära sai vaadatud sarja kaks suvalist osa. Sel hetkel sai otsustatud, et asi pole minu jaoks ning vaatamata suurepärasele OP laulule, jäi edasine suhtlemine olemata. Visuaalne külg oli küll kütkestav ning ideaalilähedane, aga sisu jäi minu jaoks kaugeks, ei tõmmanud see tehnikaühiskonna pahupool mind nii nagu seda tegid sel ajal igasugused shonenid ja muud värgid.

Eks oli tegemist ikkagi päris keerulise stooriga, mis igaühele loodud polnudki ning nõudis vaatajalt kaasamõtlemist ning tahes-tahtmata lülitas minu aju just vajalikul hetkel ennast välja. Umbes nagu ülikoolis seda on kultuuriteooria seminaril juhtunud, kui jutuvada kõrvale vajub ning maailma lahti hakatakse mõtestama ja pulkadest kokku panema.
Kuid. Uus kokkupuude siiski tuli, kui ühel hetkel vaatasin ära Ghost in the Shelli esimese filmi. Vastupidiselt sarjaga, nautisin ma siinkohal iga hetke ning ei suutnud seda muudatust endas ära imestada. Mis kurat toimub?


Räägitakse küll, et tegemist klassikaga ja kui see anime on vaatamata, siis pole tegeimst õige animefänniga. Ei ütleks küll, et teadmised või staatus animekeskkonnas peale seda vaatamist kohe kõrgustesse tõusid või üldse mingi muudatuse läbi elasid. Tegelikult oli film lihtsalt hea elamus.
Sarja hakkasin uuesti tõmbama ning esimesed osad ootavad kettal vaatamist. Kas teine katse toob tulemuse?

Siin sarja kickass opening song. Long live Yoko Kanno!!!

Interstella 5555: The 5tory of the 5ecret 5tar 5ystem

Aastal 2001 nägi ilmavalgust Daft Punki album "Discovery". Kaks aasta hiljem, ehk aastal 2003 sai terve album endale visuaalse jaapanipärase näo ja ilme (nelja esimest träkki sai nautida juba albumi ilmumise aastal), kui elektroonikamussipoisid lõid käed nende ammuse lemmikanimaatori ja mangalooja Leiji Matsumoto (kelle käe all on valminud ka sellised nimed nagu Galaxy Express 999 ja Captain Harlock) ning režissööri Kazuhisa Takenouchiga, sellest liidust sündis tulemusena Interstella 5555 - üks igati äge tunnipikkune muusikavideo. Interstella räägib loo ühe tundmatu planeedi väga populaarsest bändist, kelle suudab röövida üks tõsiselt kuri ja ahne mees planeedilt Maa, et nood bändiliikmed enda käpa alla saada, nendega album avaldada ning sellega kaasnevad autasud enda taskusse pista. Samal ajal saadetakse hädasignaal bändi planeedi suurimale kangelasele, kelle kohustuseks on planeedi suurim ekspordiartikkel tagasi tuua. Järgnevalt selgitataksegi välja kas peale jäävad kurjad jõud või kangelaslik kitarrikujulise kosmoselaeva kapten ning bändliikmed saavad tagasi koduplaneedile.
Minule meeldis väga, tuli kergelt nostalgiline tunne peale, ju siis jättis nooremana nähtud "Harder, Better, Faster, Stronger'i" muusikavideo sedavõrd tugeva jälje. Muusika oli üle prahi ning animatsioon oli ka päris tasemel. Samuti oli ka mõnus vahelduseks subtiitrite lugemisest väsinud silmadel puhata lasta (sest kes veel aru pole saanud, siis sellel filmil puudub dialoog ning üleliigsete heliefektidegi kasutamine 0n minimalistlik) ning lihtsalt imetleda kogu seda toredust, mida see kooslus mulle pakkus. Ma arvan, et kui ma ütlen selle enda lemmikanime olevat ei tee ma ühegi jumalusikooni vastu pattu ning maailma pöörleb ikka sama rada mööda edasi. Sest just nii tuleb mul tõdeda ning seda teen ma suurima heameelega.

"rohelised mehikesed" ei olegi rohelised

Gantz

Kuigi teema on juba aasta aega surnud olnud, ei suuda ma enda suud kinni (tegelikult küll sõrmi paigal) hoida ning lihtsalt pean oma emotsioone ja arvamusi väljendama. Niisiis.
Gantzi näol on tegemist üle pika aja sellise animega, mida ma lihtsalt ei suutnud niisama seisma jätta ning kogu sari lihtsalt nõudis, et ta saaks kõigest mõne päevaga läbitud, mis ka õnnestus. Nii mitmelgi korral tabasin enda näol suure naeratuse, mida põhjustasid üllatavad plot twistid, ägedad võitlused ning kohati vägagi absurdsed huumorikillud. OP lugu oli lihtsalt suurepärane ning animatsioon silmale ilus vaadata.
Siiski ei olnud see anime nii täiuslik, et teda automaatselt enda top 3-e või mõnele muule pjedestaalile tõsta. Vigu "loogikas" ning muid ärritavaid faktoreid esines siin ja seal, eriti ärritavaks olid tegelased. Ma pole vist enne kohanud ühtegi teist animet, mis suudaksid mind tegelasi vihkama panna. Enesekeskne ning kiimas peategelane Kei, liigagi suure südamega moraalijünger Kato (kes meenutas mulle segu Battle Royale'i Hirokist ning Cromartie High Schooli Kamiyamast) ning suure rinnapartiiga tütarlaps Kishimoto, kes on piisavalt udu, et mitte teada mida ta täpselt tahab. Igakordsetes tiimikaaslastes leidus samuti selliseid, kes kopsu üle maksa ajasid ning hetked, mil nad lömastati olid minu jaoks nagu päikesekiir pilvises taevas. Muidugi oli ka ägedaid tegelasi ning ka põhitüüpidel oli häid hetki, eriti äge oli vaadata Keid võitlussteenides.
Vaatamata kõigele oli tegemist minu jaoks hästi ägeda animega. Nüüd pole muud, kui et võtta käsile manga, mis pidavat isegi veel ägedam olema!

Kei näpib tisse.

Lovely Complex

Lovely complexi näol on tegemist romantilise animega, mis kaldub shoujo valdkonda. Viimasest punktist vaatamata otsustasin animele pilgu peale heita, peamiseks põhjuseks romantikanälg, mille eelnevad animed oma lahtiste suhtedraamadega tekitanud olid.
Stoori on järgnev : Koizumi on tavalisest pikema kasvuga tütarlaps ning Ootani on tavalisest lühema kasvuga noormees. Peale luhtunud katsetusi endale paarilist leida avastavad noored, et nende vahel on tekkimas midagi sõprusest enamat. Üks asi viib teiseni ning huumorit ja segadusi leidub peaaegu igast olukorrast.
Plusspunkte andis asjale juurde lahe visuaalne stiil ning minule eriti meeldinud OP. Kuigi sarja keskel tundus asi kuidagi paigal tammuvat, siis varsti muutus tempo taas kiiremaks ja püsis nii kuni lõpuni. Soovitan.

Hi5

Higurashi no Naku Koro ni

Järjekordne anime, mille Tuletegija kõvaketalt soetasin. Olin enne natuke selle anime teise hooaja mõnda osa näinud ning kuna need huvitavatena tundusid, oli selle anime endale hankimine must. Anime sai läbitud loetud päevadega ning need tundusid mööduvat niivõrd ruttu...
Higurashi on tehtud samanimelise mängu põhjal, mis seletab ka selle anime veidrat ülesehitust - ta koosneb kuuest (vist) erinevast chapterist, mis omakorda kestavad umbes 3 - 5 episoodi jagu. Lugu ise on väga verine - väikeses Hinamizawa külakeses toimuva iga-aastase pidustuse ajal nende jumala jaoks, tapetakse keegi ning hiljem kaob lisaks tapetule veel keegi. Teooriad on palju, kuid kuna üksi neist tõestatud pole, on sündmustejada needusega põhjendatud.
Peategelane Maebara Keiichi, kes on suhteliselt äsja Hinamizawasse kolinud, ei suuda mitte tähele panna kahtlaseid asjaolusid ning fakti, et tema sõbrad tema eest midagi varjavad. Asjade edenedes aga leiab keegi taaskord oma verise lõpu...
Kui esmapilgul tundub Higurashi lihtsalt sellise tavalise "verise" animena ning ainus põnevus, mida sealt leida võib, on ära arvata kes järgmisena maha koksatakse ning kelle poolt, siis pole see päris nii. Seeria keskel algav detective chapter seletab lahti sarja alguspoolel esinenud chapteri põhjalikumalt ning hoopiski teise nurga alt, paljastades tegeliku tõe. Endal peksis süda seda vaadates küll natuke teises rütmis kui tavaliselt harjunud olen.
Mulle Higurashi meeldis, ta oli piisavalt twisted, ning minu maitse jaoks vajalik huumoriannus ei olnud samuti puudu. Kokkuvõttes oli tegemist ühe vägagi hea animega, mis varastas koha minu kujuteldavas Anime TOP 10-es.

Vägivald on kolkaküla üks väheseid tegevusi.

History's Strongest Disciple Kenichi

Mäletan, et selle seeriaga sai algust tehtud millalgi eelmise aasta lõpupoole, kahjuks jäi vaatamine pooleli, sest ma ei viitsinud osi arvutisse tõmmata, kuna prioriteedid olid teised. Tänu baka.ee kokkutulekule ja Tuletegija suurele animekogule tema välisel kõvakettal sai see tühimik täidetud ning kõik puuduvad HSDK osad enda kettale siirdatud. Sellest tulenevalt on see sari nüüdseks omadega lõpule jõudnud.

Animet ennast ma liigitada ei oska. Netist otsida ka ei viitsi, seega on tegemist puhtalt spekulatsioonidega (mis siiski üpriski sobivad tunduvad). Tegemist võitlusanimega (kui selline asi üldse olemas on) - teate küll, palja ülakehaga musklis noormehed peksavad teineteist, kuni üks kaotab. Selline tüüpiline shoneni maik oli ka kõvasti juures - peategelase ümber koondub mingi rühm tugevaid (kuid mitte nii tugevaid kui tema) inimesi ning algab nn. hea ja kurja võitlus. Iga vastutuleva negatiivsust külvava grupeeringu peapomo jääb tavaliselt muidugi peategelase alistada...
Huumorit oli animes mõnusalt, kuigi selle 50 osa jooksul jõudsid mõned naljad ka korduda. Sellest hoolimata oli päris lõbaus vaatamine. Mina, kui animet mitte veel nii palju vaadanud inimene (võrreldes mõne teisega), olin päris positiivselt üllatunud, et suutsin leida tollest animest üpriski palju viiteid teistele animetele, tekkis kuidagi soe tunne. Tegelased olid ka mõnusad ja tegevus toimus üpriski sujuvalt, seega selle koha pealt nurisemist ei tohiks väga olla.
Negatiivsete külgede poole pealt aga võiks välja tuua mitmeidki asju alates stooriliini sisse segatud klišeelise lapsepõlvelubadusega lõpetades ärritavate pisiasjadega nagu näiteks rõõmsameelse lõpuloo sissetung dramaatilise varjundiga lõpusekundite stseeni. Ka sarja lõpp oli veidike pettumustvalmistav, sest mina kui paadunud romantik lootsin näha Kenichi ja Miu suhte kinnitamist või midagi sarnast. Reaalsus oli aga mõnevõrra teistsugune ning lõpusekunditel taevast vanamehe seljas alla toodud Kenichi teatas oma "tagasitulekust" samal ajal kui Miu oli jäetud jõe teisele kaldale üksinda teleskoobist otsustavat lõpplahingut jälgima. See oli koht, kus anime tegemise eest vastutavad inimesed puusse olid pannud. Vähemalt minu silmis.
Sellest kõigest hoolimata suutsin leida positiivsust rohkem kui negatiivsust ning see anime oli väärt seda aega, mida ma selle vaatamiseks kulutasin. Samuti ärgitas see mind uuesti jätkama Juushin Enbu osade allalaadimisega arvutisse...

Rape? Rape!

Ninja Scroll

Ma ei mäleta kui kaua sellest möödunud on mil ma viimati seda filmi vaatasin, kuid fakt on see, et tegemist oli üpriski nauditava teosega. Stoori iseenesest ei olnudki ju midagi enneolematut (võiks isegi öelda, et kergelt klišeelise maiguga), aga siiski suutis paeluda. Film peitis endas lahedaid tegelasi alates kiviks muutuva kurjamiga lõpetades väikse vanamehega, kes on valmis inimesi mürgitama, et saada enda tahmist. Ka tegevusest ei olnud puudust - lahedad võitlused eesotsas, imelik animeerootika kohe kandadele astumas. Visuaalne pool on üpriski kaunis ning nendele, kes suuremas osas uusi, ilusaid ja "läikivaid" animeid vaatavad, on ta tõenäoliselt mõnusaks vahelduseks. Audio poole pealt mälu petab, muusikast pole halli aimugi, kuid mäletan seda, et film sai vaadatud läbi kaks korda - nii sub- kui ka dub-versioonina. Rahule jäin mõlemaga. Hea film, mida kõlbab vaadata küll.

Et rahvale verd näidata, lööb peategelane meeleldi mõnel kurjamil ajud sisse.

Afro Samurai

Tegemist pole küll kõige värskema animega, kuid selle aastanumbri sisse ta mahub. Kuna tegemist on väga laheda animega, otsustasin just sellest ülitisest esimese animearvustuse oma blogisse teha(tähelepanu edit: teema on kopitud vanast blogist ning post on umbes pool aastat vana).Afro Samurai peategelaseks on samurai, kelle nimi ongi Afro (võib olla on see ka tema hüüdnimi, kuid animes poöörduti tema poole just sellise nimega). Väga naljakas oli vaadata kohti, kus näidati tema lapsepõlve ning tema sõbrad teda Afroks hüüdsid (eriti naljakaks tegi asja tema suht - koht siilisoeng). Tegevus võtab aset huvitavas maailmas. Vanaaegsed samuraid ja muud sõdalased, vanaaegsed ehitised ja taustad - kõik see on kokku segatud tänapäeva tehnoloogia ja -relvadega. Samuti võib alguses ettevaatlikuks anime suhtes teha fakt, et soundtrack koosneb valdavas enamuses hip - hopist, mille taga seisab üks Wu - Tang Clan'i liidreid Rza. Isiklikult mulle selline muusika väga meeldib ning stiililiselt on see üpriski kokkusulav anime teemaga (kes Wu teemaga tuttav on, see arvatavasti mõistab).Lugu on iseenesest mõnevõrra klisheelik ning imelik. Nimelt - maailmas on olemas kaks nummerdatud peapaela, vastavalt siis number üks ja number kaks. Number ühe omanik on praktiliselt jumala staatuses ning teda ei tohi mitte keegi puutuda. Välja arvatud number kahe omanik, kes tohib number ühele väljakutse esitada ja tema peapaela õiguse eest võidelda. Samas number kahele tohib igaüks väljakutse esitada, et peapaela endale saada. Anime alguses on number ühte kandva peapaela omanik Afro isa ning ta kutsub välja nn. püssikangelane Justice, kes ka Afro isa tapab ning tema peapaela enda valdusesse saab. Afro soovib muidugi kättemaksu...Anime teevad eriti lahedaks tegelaste hääled. Kui harilikult olete harjunud kuulma animedes jaapanikeelset heliriba, siis Afro Samurai käib teist rada. Näitlejatekaart on üpriski muljetavaldav, kuna peategelasele annab hääle Samel L. Jackson, samuti võib kuulda ka Ron Perlmani ja Kelli Hu häält. Kuna rohked verised stseenid ja vulgaarsem kõnekeel on anime ametlikult alaealistele vaatamiskõlbmatuks tunnistanud, võib kuulda samasugust teksti nagu mitmeski Samuel L. Jacksoni filmis. Võtke kasvõi näiteks järgnev lause - "Don't fight this fucker! He's got arrows and grenades n' shit!"Tegelased on (vähemalt minu arust) üpriski lahedad, värvikad ja huvitavad. Peategelane Afro, tema hüperaktiivne ninjast kaaslane NinjaNinja, karupeaga mõõgavõitleja, kondine püssimees Justice...Üldhinnang animele oleks positiivne. Kuigi selle viie osa jooksul jäi lugu ise natukene segaseks tänu viimases osas esinenud peapaeladele (rohkem ei ütle, vaadake ise), soovitan seda animet siiski vaadata.

siit võib aga leida Afro Samurai soundtracki -->http://rapidshare.com/files/14904566/Afro_Samurai_The_Soundtrack_2007_-_The_RZA_-_41st.rar

Peategelane joogatrennis.

Genshiken

Taaskord üks lemmikanimete hulka kuuluv ülitis(kuigi samanimeline manga on minu arust animest siiski peajagu üle). Genshinkeni teeb nauditavaks tõsiasi, et tegemist ei ole animega, kus ülivõimetega bishounenid maailma päästavad või kari ülisuurte tissidega tibid üksikule kõhetule vennikesele külge löövad, vaid tegemist on tavaliste inimestega, kellega on animesõpradel lihtne samastuda. Miks? Sest Genshinken=otaku anime. Tegu animega, mis käsitleb animesõprade elu, nende eraelu kõverusi ja teistmoodi maailmavaadet...
Tegelikult oli eelnev tutvustus natuke bullshit. Alustame uuesti. Kõik animenohikud palun tõstke oma käed püsti. Nii, neile kes käed püsti tõstsid, see anime tõenäoliselt meeldib. Sest see on sama hea kui enda elust pajatavat animet vaadata.
Ah lihtsalt vaadake seda animet, päriselt ka, see on hea...

EDIT: Nüüd hiljem üle lugedes on ikka päris pask tutvustus tehtud. Tuleb teise hooaja ülevaatega see vast heastada.

Nohikud ja mängunaiste aluspesu on kui sukk ja saabas

Air

Air kuulub ühtede mu lemmikanimete hulka. Kuigi tegemist on hentai mängu põhjal tehtud animega ei ole Air'is hentaist haisugi, vaid tegemist on ühe väga südamliku animega. Esimese osa selline laidback hoiak ei anna animest kogu pilti, sest sarja edenedes süveneb emotsioonide poole pealt kurbus aina enam ja enam sisse ning isiklikult mul oli küll raskusi et viimaste episoodide ajal mitte töinama hakata.
Lugu on natuke veidravõitu, kuid imelikul kombel kaasatõmbav. Peategelane Yukito on rändur, kes reisib linnast linna, et leida taevas elavat tiibadega tüdrukut. Ühes väikses mereäärses linnas kohtab ta Mizuzu't, noort tüdrukut kes tahab kohutaval kombel Yukito sõbraks saada. Sealt saab alguse Yukito sündmusterohke teekond taevas elava tüdruku otsinguil...
Visuaalse poole pealt on enamus mulle meeltmööda kui mõningad pisikesed soengudefektid välja arvata. Audiovisuaalne külg on samuti kaunis.
Maitsed on erinevad ja mõnele teist ei pruugi see anime meeldida, kuid minu arust on tegemist märkimistväärt kunstiteosega, mis on väärt kopsud õhku täis tõmmata ja tema vaatamist täiest kõrist karjudes soovitada. Ja kui teil väga veab võite teiegi järgmisel korral taevasse vaadates tiibadega tüdrukut näha(tõenäoliselt siiski mitte, ei).

See tüüp rebis alaealisi tüdrukuid mõlemalt poolt.

Lucky Star

Üle pika aja ilmub siia blogisse üks järjekordne (anime)arvustus. Seekordseks ohvriks valisin ma Lucky Star'i, mis toob minus esile mõnevõrra vastakaid arvamusi. Ühest küljest on tegu (minu silmis vähemalt) ühe kõige mõttetuma animega maamunal. Kujutage hetkeks ette Kanal 2-e saate "Tere õhtust" animeversiooni ning "Õnnetähe" teema on teil põhimõtteliselt selge. Väikesed nunnud animetüdrukud räägivad kuidas mida süüa, millal mida teha ja jagavad ka muid huvitavaid ja kasulikke näpunäiteid. Märulisõpradel ei ole siia asja...
Teisest küljest on kogu konseptsioon üllatuslikul kombel üpriski paeluv ning mul ei ole õrna aimugi millest see tingitud on. Võib olla kogu animest üleajav nunnufaktor(moe, moe, moe!!!)? Ilusad värvid? Südant soojendavad tegelased? Mõnus huumor? Kurat seda teab, ainus selge asi siin on see, et seda animet soovitan kõigil vaadata. Kasvõi ühe osa.

Aga seda süüakse vot nii...

Death Note

Olgu alustuseks kohe ära öeldud, et tegemist on ühe minu vaieldamatu lemmikanimega. Praegu tagasi vaadates on naljakas tõdeda, et alguses suhtusin sellesse animesse väga skeptiliselt, kuid olles ära näinud paar esimest osa muutus mu meel radikaalselt. See meeletult pingeline põnevus, mõnevõrra väärastunud maailmavaatega peategelane, tempokas kassi ja hiire mäng...See kõik oli nii hämmastavalt võrratu. Death Note oli midagi hoopis teistsugust kui ma teda ette kujutasin ning mu põhjendamatult negatiivse varjundiga eelarvamused põrmustati julmalt. Ja parem ongi.
Loost. Yagami Light on keskkooli õpilane, kes ühel päeval leiab kooliõuest vihiku. Vihiku kaanele on kirjutatud kaks sõna: Death Note. Sisekaanele on kirjutatud aga reeglid ja juhendid vihiku kasutamiseks ning Light avastab, et tegemist on vihikuga, mille abil on võimalik inimesi tappa.
Peale kohtumist shinigamiga(tõlkes "surmajumal"), kelle nimeks on Ryuk, hakkab tema peas küpsema plaan, mille kohaselt loob ta uue, kuritegevusest ja silmakirjalikkusest vaba maailma ning näeb ennast selle uue maailma Jumalana. Niimoodi asubki Light oma "kohtuotsuseid" täide viima, hakates vihiku abiga kurjategijaid tapma ning saades sellega endale hüüdnime Kira. Tema teele astub aga L, kuulus detektiiv, kes tõotab Kira iga hinna eest tabada. Algabki kassi - hiire mäng.
Visuaalselt on anime väga ilus, üpriski detailne, kuid samas mitte midagi uut ega erilist pakkuv. Siiski piisavalt stiilne, et oma vaatajatele mitte pettumust tuua.
Kuigi nii mõnestki kohast võib kuulda/lugeda, et sari mõnevõrra oma põnevusest poolepeal kaotab, ei ole ma selle väitega täiesti nõus. Minu arust on see kõik vaid hetkeline tagasilöök sel hetkel toimunud sündmuste tõttu, mis animes toimusid. Põnevust piisab ning seda peaegu kuni lõpuni.
Kuna kõik on lihtsalt nii vapustavalt hästitoimiv, ei jää mul muud üle kui seda vaatamiseks täiesti kõlblikuks lugeda. Enamgi veel, kohustuslikuks isegi. Soovitan(korduvalt)!

Mendid on platsis

Trava: Fist Planet

Tegemist on neljaosalise OVAga, mis anti välja 2003 aastal. Rezissöörideks sellel animel on Katsuhito Ishii ja Takeshi Koike. Viimane nimetatutes on tööd teinud ka sellise projekti juures nagu Animatrix.
Lugu on ise järgmine. Trava ja tema partner Shinkai soovivad osa võtta robotite võitlusmängust nimega Fist Planet. Sellejaoks on neil aga vaja raha ning raha kokkusaamiseks teevad nad juhutöid. Seekordne tööots viib neid kaardistama kauget planeeti, mida ümbritsevad kahtlased jutud. Teel sinna päästavad nad kosmoses sihitult ringilendava kapsli, mille seest leiavad nad endale uue kaaslase...
Anime kõige positiivsemaks pooleks on tema visuaalne stiil, mis on animele üldjoontes ebatüüpiline. Samuti võib leida palju mõnusat (kuid kohati imelikku) huumorit ning mõnusaid tegelasi. Neid tervikuks kokku pannes ongi saadud järjekordne anime, mida vaadata soovitav nõuanne kohe kindlalt saadab.

Õed Tihedad

Ah My Goddess! (OVA)

Keiichi Morisato on ülikooli õpilane, kes ühel õhtul on üksinda meeste ühiselamut valvama jäänud. Tühi kõht sunnib telefoni teel toitu tellima hakkama, kuid Keiichi valib kogemata vale numbri, sattudes jumalannade "kuumale liinile". Järgmisel hetkel astub peeglist välja Belldandy, jumalanna kes lubab täita Keiichi ühe soovi, mis iganes see ka poleks. Too aga peab seda naljaks ning soovib, et Belldandy oleks igavesti temaga koos. Peale selle soovi täitumist visatakse Keiichi aga ühiselamust välja, kuna ta avastatakse koos Belldandyga. Meeste ühiselamus nimelt ei ole naiste viibimine lubatud. Seega asuvad nad otsima endale uut elamispaika, et nende kooselu saaks alata.
See viieosaline OVA on tegelikult oma väljalaskeaastale (1993) vaatamata üpriski ilusa väljanägemisega. Uuemaid seeria osi ei ole ma lähemalt näinud, kuid piltide pealt tunduvad nad isegi OVAle alla jääma, mis on minu maitset arvesse võttes isegi veidikene ootamatu.
Loo poole pealt olen arvamusel, et sellised viie-kuue osalised asjad suudavad väga harva täisväärtuslikku kaasakiskuvat ja põhjalikku lugu pakkuda. Loomulikult jäävad mõningad asjad natukene segaseks (vähemalt mulle) ning tundub, et anime lõppeks enne kui lugu tõelise hoo alles sisse saab, kuid kokkuvõtvalt võib siiski enam-vähem rahule jääda.
Mis mulle eriti meeldisid, olid soojad karakterid. Keiichis leidsin nii mõnegi endal olemasoleva iseloomujoone ning Belldandy oli lihtsalt nii lahke ja sooja südamega, et tahes-tahtmata kiskus mu suu naerule igakord kui tema ekraanile ilmus. Muudki tegelased olid toredad nagu näiteks Keiichi autoklubikaaslased.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tegemist on animega, millega on väärt tutvust teha. Soovitan.

Süütu tüdruku süütud ettepanekud