History's Strongest Disciple Kenichi

Mäletan, et selle seeriaga sai algust tehtud millalgi eelmise aasta lõpupoole, kahjuks jäi vaatamine pooleli, sest ma ei viitsinud osi arvutisse tõmmata, kuna prioriteedid olid teised. Tänu baka.ee kokkutulekule ja Tuletegija suurele animekogule tema välisel kõvakettal sai see tühimik täidetud ning kõik puuduvad HSDK osad enda kettale siirdatud. Sellest tulenevalt on see sari nüüdseks omadega lõpule jõudnud.

Animet ennast ma liigitada ei oska. Netist otsida ka ei viitsi, seega on tegemist puhtalt spekulatsioonidega (mis siiski üpriski sobivad tunduvad). Tegemist võitlusanimega (kui selline asi üldse olemas on) - teate küll, palja ülakehaga musklis noormehed peksavad teineteist, kuni üks kaotab. Selline tüüpiline shoneni maik oli ka kõvasti juures - peategelase ümber koondub mingi rühm tugevaid (kuid mitte nii tugevaid kui tema) inimesi ning algab nn. hea ja kurja võitlus. Iga vastutuleva negatiivsust külvava grupeeringu peapomo jääb tavaliselt muidugi peategelase alistada...
Huumorit oli animes mõnusalt, kuigi selle 50 osa jooksul jõudsid mõned naljad ka korduda. Sellest hoolimata oli päris lõbaus vaatamine. Mina, kui animet mitte veel nii palju vaadanud inimene (võrreldes mõne teisega), olin päris positiivselt üllatunud, et suutsin leida tollest animest üpriski palju viiteid teistele animetele, tekkis kuidagi soe tunne. Tegelased olid ka mõnusad ja tegevus toimus üpriski sujuvalt, seega selle koha pealt nurisemist ei tohiks väga olla.
Negatiivsete külgede poole pealt aga võiks välja tuua mitmeidki asju alates stooriliini sisse segatud klišeelise lapsepõlvelubadusega lõpetades ärritavate pisiasjadega nagu näiteks rõõmsameelse lõpuloo sissetung dramaatilise varjundiga lõpusekundite stseeni. Ka sarja lõpp oli veidike pettumustvalmistav, sest mina kui paadunud romantik lootsin näha Kenichi ja Miu suhte kinnitamist või midagi sarnast. Reaalsus oli aga mõnevõrra teistsugune ning lõpusekunditel taevast vanamehe seljas alla toodud Kenichi teatas oma "tagasitulekust" samal ajal kui Miu oli jäetud jõe teisele kaldale üksinda teleskoobist otsustavat lõpplahingut jälgima. See oli koht, kus anime tegemise eest vastutavad inimesed puusse olid pannud. Vähemalt minu silmis.
Sellest kõigest hoolimata suutsin leida positiivsust rohkem kui negatiivsust ning see anime oli väärt seda aega, mida ma selle vaatamiseks kulutasin. Samuti ärgitas see mind uuesti jätkama Juushin Enbu osade allalaadimisega arvutisse...

Rape? Rape!