möla mängudest ja muust VOL II

Eelmises "möla mängudest ja muust" postituse all sai ära mainitud kaks mängudele pühendatud blogi (Retropeldik ja Mängumaania), kuid kahjuks jäi üks mainimata - Suborinurk. Kui juba jutuks läks, siis lahkan neid kolme ka enda äranägemise järgi "põhjalikumalt".

Retropeldik - Alustame siis kõige vanema ja kogenumaga. Retropeldik ei ole tavaline mängublogi, vaid rohkem selline mõnus nurgake, kus üks nintendo fänn kirjutab üles oma vahetuid kogemusi. Ei mingit kõnekunstilist arvustamist, vaid jutt otse südamest.

Mängumaania - Uustulnukal,praegusel hetkel veel küllaltki robustset kujundust omavat blogil on potentsiaali küllaga, eriti kui kirjuna (mõnele ehk tarbetult suurena) tunduv blogijate armee asja korralikult vedama saab, nii et teksti iga tihedamalt kukub. Kui nüüd ainult pilkupüüdvama välimuse ka saaks.

Suborinurk - Kolmikust kõige stiilsema väljanägemisega blogist leiab tegelikult vägagi lahedat lugemist. Kuigi esimeses postituses jäi vägisi mulje, et vastleitud lehe põhieesmärk on Mängumaania blogi vaid mõnitada ja alaväärtustada, siis järgnevad postitused on üpriski mõnusalt kirja pandud ja huvipakkuvad olnud. Ootan huviga tuleviku sissekandeid (nagu ka teiste lehtede puhul).

Reklaami lõpp.

Winter Garden

Winter Garden oli üks küllaltki igav kaheosaline romantilise stooriga OVA, mis ei paista hallist massist mitte kuidagi välja. Kõik asjad on läbiproovitud, kõik liinid tuttavlikud. Lugu ise on järgmine. Tüdruk ruttab jõuluõhtul koju, satub kogemata ühe tüübiga kokku - armastus esimesest silmapilgust. Paar juhuslikku kokkusattumist veel ja suhe hakkab arenema. Samal ajal on kuti kodus mingi muu tšikk, esimese tüdruku õde näeb neid kahte koos, räägib sellest esimesele tüdrukule ning see otsutab linnast ära kolida. Kolimise käigus aga tuleb välja, et tegemist oli kuti õega ning...sellel kohal põhimõtteliselt saabki asi läbi. Ei midagi huvitavat, peale pisikese animesisese McDonaldsi reklaami. Haardkoor romantikutele, teistele ei soovita, sest kuigi OVA on ainult kaks episoodi pikk, siis ka see aeg suudab võimatult venida.

Fuck no! Go to hell, freaky-looking schoolgirls!

Scrabble

Kes ei teaks siis vana head sõnamängu Scrabble'it? Kasvõi televisiooni vahendusel on nähtud, kuidas rõõmus paksukssöönud perekond ennast kord aastas elutuppa veeretab, ilma et televiisor töötaks, et lauamängu mängida. Kuid juba järgmisel hetkel unustatakse positiivsed perekondlikud tunded ning pihta hakkab vastase ülekavakdamine ja petmine ja valetamine. "What do you mean "ilknvsie" isn't a word?!"
Scrabble PSPl on sama valus kogemus kui perekonnaliige sul lauamänguõhtul noa selga lööb. Ka masin valetab, vassib ja mis kõige hullem, teda on võimatu takistada või paljastada. Tihtilugu viskab robot-vastane lauale kahetähelisi sõnu, nagu näiteks AR - the letter R või siis do-re-mi tähistajad või muud sarnast jampsi. Samal ajal on sõnastik muu osa alt kokku hoidnud, sest pidevalt leidsin ennast olukorras kui täiesti legitiimse pakutava sõna kohta öeldi INVALID WORD! Scrabble, sa salakaval värdjas!

Well, my hopes were crushed! :(

Ehk siis:

+ teoorias on scrabble lahe mäng
- psp prakitas aga mitte

möla mängudest ja muust

Viimasel ajal on mu mõtted ennast vedanud rohkem mängude kui anime ja manga ja filmide poole. Animet ei ole jälle tükil ajal vaadata viitsinud ning seega on kevadhooajale punkt jätkuvalt panemata. Suvehooaega seekord jälgida ei kavatse, kui kunagi tõuseb sealt midagi märkimisväärset, siis vaatan, aga õnnemängus seekord kätt ei proovi, ainult Sayonara Zetsubo Sensei uus hooaeg saab ära vaadatud ning seegi rohkem kohustuslikus korras.

Tagasi mängude juurde. Viimased paar vihmast päeva ja õhtut olen ma mööda saatnud, vaadates Angry Video Game Nerdi videosid (LINK). Niimoodi taastärkas mu huvi nn. "retromängude" vastu, mängud, mida mängides möödus ka minu lapsepõlv. Muidugi ei olnud mul NES ega muid süsteeme, vaid kollaseid piraatkassette jooksutav konsool. Sellegipoolest kulus sellega mängides nii mõnigi rõõmus/vihaleajav tunnike, päev, õhtu. Samuti tekkis huvi taaselustada oma mängu- ja konsoolikollektsiooni laiendamisprotsess. Peatselt hakkan uurima võimalusi, et soetada endale igasuguseid vanu ja põnevaid konsoole ja nende mänge.

Veel mõned mängimist soodustavad tegurid andsid endast märku uute ja vanade blogide avastamise näol. Esimeseks on juuli esimesel päeval sündinud Mängumaania, mis kujutab endast ühendunud filmiblogijate gruppi, kes oma aega ka mängimisele pühendavad. Teiseks blogiavastamiseks oli Retropeldik, blogi mis pühendatud retrohõngulistele Nintendo konsoolidele ja mängudele. Hästi mõnus blogi, mis üheskoos AVGNiga sisestas mulle, et minu lähituleviku suurmissiooniks saab enesele Virtual Boy hankimine - suursuguse Nintendo täielik ämbrisseastumine, mis sünnitas viha ja ahastust, kuid ka kõige põnevama ja robustsema konsooli EVAH!

Virtuaalpoisu oma täies uhkuses

Samuti sai ühel hetkel pilk peale visatud demoversioonile sellisest mängust, nagu seda on Braid. Tegemist oli väga nauditava elamusega, mis on oma olemuselt veidike sarnane Super Mariole, kuid juurde on lisatud mõnus twist ajaga mängimise näol. Samuti oli juba demoversioonis näha nii mõndagi kummardust Super Mariole ja Donkey Kongile. Valitseva piraatluseajastul on see üks vähestest mängudest, mille eest olen meeleldi nõus raha maksma. Kahjuks ootab protsess oma aega, sest arvuti ei ole hetkel totaalselt teovõimeline.

Animatsuri '09

Kuigi animesõbrale on selleaastase animefestivali Animatsuri toimumine juba vana uudis, ei ole ka mina kade ning edastan uudise ka siia. Täpsemat infot võib uurida juba kas baka.ee foorumist või siis Asashio uuenenud kodukalt!

Super Mario huumor

Lugu sellest, kuidas Luigil saab viimaks kõrini sellest, kuidas tema teeb ränka tööd ning tema tunduvalt kuulsam vend saab kogu hiilguse osaliseks.



Seth MacFarlane'i klipp, kuidas Mario päästab printsessi, kuid ei saa sellist tasu mida ootas. Mitte sama naljakas kui eelmine video, kuid vaadatav.



Jõledalt pikk klipp sellest, kuidas üks tüüp mängib Super Mariot ning ebaõnnestub haledalt. 23 minutit suvalist sõimu, ometigi kuidagi hüpnotiseeriv värk.



Tobenaljakas Robot Chicken'i video sellest, kuidas Mario ja Luigi keeravad teeristmikult valele poole ja jõuavad Vice Citysse.

Dragonball Evolution

Kui rääkida filmimängudest, siis on enamjaolt kuulda virinat, kuidas filmimängud on mängumaailma häbiplekiks. Viimasel ajal on muidugi asjad paremaks läinud ning eks üks otsustavamaid faktoreid on ka algmaterjali tase, sest kui film on hea, siis on lootust, et ka mängust võib asja saada. Aga kui juba film on parajalt pask, siis ega sitast saia ei tee.

Dragonball Evolutioni puhul läheb käiku just see viimane variant. Tegu (nagu DB mängude puhul enamjaolt ikka) kaklusmänguga, mis järgib filmi lugu. Mängu kahjuks räägivad asjaolud, et tegemist on suhteliselt lühikese mänguga, seda on lihtne läbi teha, kasutades enamjaolt vaid ühte nuppu ning graafiline pool on ikka suhteliselt kesine. Lisaks on igal tegelasel peale kakluse võitmist öelda ka omane tunnuslause, milleks näiteks Gokule (ehk üldiselt siis filmi kõige badassimale tegelasele) ärritav “Phew, somehow I won”. Tõsiselt pisike piisake suures ja laias ookeanis, kuid suutis siiski pikapeale pinda käima hakata.


Ehk siis:

+ ma ei pidanud seda ostma
- mäng oli halvem kui film