Harvey Birdman, Attorney at Law: Season 1

Lausloll ja labane huumor läheb mulle peale, kui asi on mõnusalt tehtud ning Harvey Birdmani seiklusi uuel milleeniumil oli lausa lust vaadata. Hanna-Barbera multikad olid lapsepõlves ühed vaadatumad asjad, iga kord kui Cartoon Networki vaatama sattusin. Täiskasvanuna vaadates olid nad aga oma sära kaotanud. Õnneks otsustati südamlikud karakterid oma suhteliselt naiivsete seiklustega täiskasvanulikku huumorit ja labasust täis seeriasse visata, mille keskmes seisab madala IQ-ga endine kangelane-nüüdne advokaat ning kelle kliendid on kõik vanad head tuttavad CNi kuldajalt (minu jaoks), mil kanalil ei jooksnud debiilseid multifilme.

Lühikese, 9-osalise hooaja pärliks sai teine osa, mida vaadates ei saanud naeru pidama. Kuigi pisikese hooaja kohta kordus nii mõnigi pedenali, ei suutnud see üldelamust rikkuda. Mõnus absurdikas.

One Outs

One Outs on Shinobu Kaitani samanimelise manga põhjal loodud pesapallianime, mis räägib loo sellisest mehest nagu seda on Tokuchi Toua - mees, kes on püsinud Okinawal peetava kihlveopõhise pesapallimängu võitmatu palliheitjana. Ühel päeval satub Okinawale treeniguid läbiviiv Hiromichi Kojima, kes on kauaaegne keskpärasuses vireleva proffimeeskonna lööja ning nähes Tokuchi annet, veab temaga ta abi peale kihla. Läbi raskuste saab kihlvedu võidetud ning Tokuchi saabub meeskonnale appi, sõlmides meeskonna omanikuga vägagi imeliku palgalepingu.


Pesapall pole mind kunagi enne nii köitnud kui ta tegi seda One Outsi vaadates. Kunagi sai proovitud vaadata paari osa Majorit, aga see ei sütitanud kohe üldse mitte. One Outs aga lähenes asjale palju põneva külje pealt, ei mingit peategelase psühholoogilist vajadust/lubadust mäng võita (ei mingeid lapsepõlvetraumasid ega surmaeelseid lubadusi vanematele jne), vaid tavalise hasartmänguri püüdlused oma palgaleping plussis hoida ning samal ajal ka oma sõbrad ja tiimikaaslased närvivapustusest eemal hoida ning meistritiitel lähemale tuua. Pidev kassi-hiire mäng meeskonna omanikuga lisas sarjale piisavalt vürtsi, et teos oma lemmikute TOP nimekirja tõsta.


Muidugi polnud see ülesanne eriti raske, sest häälenäitleja Masato Hagiwara eelmised tööd Kaiji ja Akagi suutsid ennast tippu murda. Samade tegijate poolt vorbitud One Outs ei osutunud erandiks. Suurepärane anime, mille vaatamisel püsis minu suul pidev püsiv naeratus ning 25st osast jäi minu jaoks väheks.

Sellised pisarad olid ka minu silmis kui viimased osad ennast subberite tõttu oodata lasid. Samuti ka sarja lõppedes.

Gantz

Kuigi teema on juba aasta aega surnud olnud, ei suuda ma enda suud kinni (tegelikult küll sõrmi paigal) hoida ning lihtsalt pean oma emotsioone ja arvamusi väljendama. Niisiis.
Gantzi näol on tegemist üle pika aja sellise animega, mida ma lihtsalt ei suutnud niisama seisma jätta ning kogu sari lihtsalt nõudis, et ta saaks kõigest mõne päevaga läbitud, mis ka õnnestus. Nii mitmelgi korral tabasin enda näol suure naeratuse, mida põhjustasid üllatavad plot twistid, ägedad võitlused ning kohati vägagi absurdsed huumorikillud. OP lugu oli lihtsalt suurepärane ning animatsioon silmale ilus vaadata.
Siiski ei olnud see anime nii täiuslik, et teda automaatselt enda top 3-e või mõnele muule pjedestaalile tõsta. Vigu "loogikas" ning muid ärritavaid faktoreid esines siin ja seal, eriti ärritavaks olid tegelased. Ma pole vist enne kohanud ühtegi teist animet, mis suudaksid mind tegelasi vihkama panna. Enesekeskne ning kiimas peategelane Kei, liigagi suure südamega moraalijünger Kato (kes meenutas mulle segu Battle Royale'i Hirokist ning Cromartie High Schooli Kamiyamast) ning suure rinnapartiiga tütarlaps Kishimoto, kes on piisavalt udu, et mitte teada mida ta täpselt tahab. Igakordsetes tiimikaaslastes leidus samuti selliseid, kes kopsu üle maksa ajasid ning hetked, mil nad lömastati olid minu jaoks nagu päikesekiir pilvises taevas. Muidugi oli ka ägedaid tegelasi ning ka põhitüüpidel oli häid hetki, eriti äge oli vaadata Keid võitlussteenides.
Vaatamata kõigele oli tegemist minu jaoks hästi ägeda animega. Nüüd pole muud, kui et võtta käsile manga, mis pidavat isegi veel ägedam olema!

Kei näpib tisse.

Higurashi no Naku Koro ni

Järjekordne anime, mille Tuletegija kõvaketalt soetasin. Olin enne natuke selle anime teise hooaja mõnda osa näinud ning kuna need huvitavatena tundusid, oli selle anime endale hankimine must. Anime sai läbitud loetud päevadega ning need tundusid mööduvat niivõrd ruttu...
Higurashi on tehtud samanimelise mängu põhjal, mis seletab ka selle anime veidrat ülesehitust - ta koosneb kuuest (vist) erinevast chapterist, mis omakorda kestavad umbes 3 - 5 episoodi jagu. Lugu ise on väga verine - väikeses Hinamizawa külakeses toimuva iga-aastase pidustuse ajal nende jumala jaoks, tapetakse keegi ning hiljem kaob lisaks tapetule veel keegi. Teooriad on palju, kuid kuna üksi neist tõestatud pole, on sündmustejada needusega põhjendatud.
Peategelane Maebara Keiichi, kes on suhteliselt äsja Hinamizawasse kolinud, ei suuda mitte tähele panna kahtlaseid asjaolusid ning fakti, et tema sõbrad tema eest midagi varjavad. Asjade edenedes aga leiab keegi taaskord oma verise lõpu...
Kui esmapilgul tundub Higurashi lihtsalt sellise tavalise "verise" animena ning ainus põnevus, mida sealt leida võib, on ära arvata kes järgmisena maha koksatakse ning kelle poolt, siis pole see päris nii. Seeria keskel algav detective chapter seletab lahti sarja alguspoolel esinenud chapteri põhjalikumalt ning hoopiski teise nurga alt, paljastades tegeliku tõe. Endal peksis süda seda vaadates küll natuke teises rütmis kui tavaliselt harjunud olen.
Mulle Higurashi meeldis, ta oli piisavalt twisted, ning minu maitse jaoks vajalik huumoriannus ei olnud samuti puudu. Kokkuvõttes oli tegemist ühe vägagi hea animega, mis varastas koha minu kujuteldavas Anime TOP 10-es.

Vägivald on kolkaküla üks väheseid tegevusi.

Afro Samurai

Tegemist pole küll kõige värskema animega, kuid selle aastanumbri sisse ta mahub. Kuna tegemist on väga laheda animega, otsustasin just sellest ülitisest esimese animearvustuse oma blogisse teha(tähelepanu edit: teema on kopitud vanast blogist ning post on umbes pool aastat vana).Afro Samurai peategelaseks on samurai, kelle nimi ongi Afro (võib olla on see ka tema hüüdnimi, kuid animes poöörduti tema poole just sellise nimega). Väga naljakas oli vaadata kohti, kus näidati tema lapsepõlve ning tema sõbrad teda Afroks hüüdsid (eriti naljakaks tegi asja tema suht - koht siilisoeng). Tegevus võtab aset huvitavas maailmas. Vanaaegsed samuraid ja muud sõdalased, vanaaegsed ehitised ja taustad - kõik see on kokku segatud tänapäeva tehnoloogia ja -relvadega. Samuti võib alguses ettevaatlikuks anime suhtes teha fakt, et soundtrack koosneb valdavas enamuses hip - hopist, mille taga seisab üks Wu - Tang Clan'i liidreid Rza. Isiklikult mulle selline muusika väga meeldib ning stiililiselt on see üpriski kokkusulav anime teemaga (kes Wu teemaga tuttav on, see arvatavasti mõistab).Lugu on iseenesest mõnevõrra klisheelik ning imelik. Nimelt - maailmas on olemas kaks nummerdatud peapaela, vastavalt siis number üks ja number kaks. Number ühe omanik on praktiliselt jumala staatuses ning teda ei tohi mitte keegi puutuda. Välja arvatud number kahe omanik, kes tohib number ühele väljakutse esitada ja tema peapaela õiguse eest võidelda. Samas number kahele tohib igaüks väljakutse esitada, et peapaela endale saada. Anime alguses on number ühte kandva peapaela omanik Afro isa ning ta kutsub välja nn. püssikangelane Justice, kes ka Afro isa tapab ning tema peapaela enda valdusesse saab. Afro soovib muidugi kättemaksu...Anime teevad eriti lahedaks tegelaste hääled. Kui harilikult olete harjunud kuulma animedes jaapanikeelset heliriba, siis Afro Samurai käib teist rada. Näitlejatekaart on üpriski muljetavaldav, kuna peategelasele annab hääle Samel L. Jackson, samuti võib kuulda ka Ron Perlmani ja Kelli Hu häält. Kuna rohked verised stseenid ja vulgaarsem kõnekeel on anime ametlikult alaealistele vaatamiskõlbmatuks tunnistanud, võib kuulda samasugust teksti nagu mitmeski Samuel L. Jacksoni filmis. Võtke kasvõi näiteks järgnev lause - "Don't fight this fucker! He's got arrows and grenades n' shit!"Tegelased on (vähemalt minu arust) üpriski lahedad, värvikad ja huvitavad. Peategelane Afro, tema hüperaktiivne ninjast kaaslane NinjaNinja, karupeaga mõõgavõitleja, kondine püssimees Justice...Üldhinnang animele oleks positiivne. Kuigi selle viie osa jooksul jäi lugu ise natukene segaseks tänu viimases osas esinenud peapaeladele (rohkem ei ütle, vaadake ise), soovitan seda animet siiski vaadata.

siit võib aga leida Afro Samurai soundtracki -->http://rapidshare.com/files/14904566/Afro_Samurai_The_Soundtrack_2007_-_The_RZA_-_41st.rar

Peategelane joogatrennis.

Genshiken

Taaskord üks lemmikanimete hulka kuuluv ülitis(kuigi samanimeline manga on minu arust animest siiski peajagu üle). Genshinkeni teeb nauditavaks tõsiasi, et tegemist ei ole animega, kus ülivõimetega bishounenid maailma päästavad või kari ülisuurte tissidega tibid üksikule kõhetule vennikesele külge löövad, vaid tegemist on tavaliste inimestega, kellega on animesõpradel lihtne samastuda. Miks? Sest Genshinken=otaku anime. Tegu animega, mis käsitleb animesõprade elu, nende eraelu kõverusi ja teistmoodi maailmavaadet...
Tegelikult oli eelnev tutvustus natuke bullshit. Alustame uuesti. Kõik animenohikud palun tõstke oma käed püsti. Nii, neile kes käed püsti tõstsid, see anime tõenäoliselt meeldib. Sest see on sama hea kui enda elust pajatavat animet vaadata.
Ah lihtsalt vaadake seda animet, päriselt ka, see on hea...

EDIT: Nüüd hiljem üle lugedes on ikka päris pask tutvustus tehtud. Tuleb teise hooaja ülevaatega see vast heastada.

Nohikud ja mängunaiste aluspesu on kui sukk ja saabas

Air

Air kuulub ühtede mu lemmikanimete hulka. Kuigi tegemist on hentai mängu põhjal tehtud animega ei ole Air'is hentaist haisugi, vaid tegemist on ühe väga südamliku animega. Esimese osa selline laidback hoiak ei anna animest kogu pilti, sest sarja edenedes süveneb emotsioonide poole pealt kurbus aina enam ja enam sisse ning isiklikult mul oli küll raskusi et viimaste episoodide ajal mitte töinama hakata.
Lugu on natuke veidravõitu, kuid imelikul kombel kaasatõmbav. Peategelane Yukito on rändur, kes reisib linnast linna, et leida taevas elavat tiibadega tüdrukut. Ühes väikses mereäärses linnas kohtab ta Mizuzu't, noort tüdrukut kes tahab kohutaval kombel Yukito sõbraks saada. Sealt saab alguse Yukito sündmusterohke teekond taevas elava tüdruku otsinguil...
Visuaalse poole pealt on enamus mulle meeltmööda kui mõningad pisikesed soengudefektid välja arvata. Audiovisuaalne külg on samuti kaunis.
Maitsed on erinevad ja mõnele teist ei pruugi see anime meeldida, kuid minu arust on tegemist märkimistväärt kunstiteosega, mis on väärt kopsud õhku täis tõmmata ja tema vaatamist täiest kõrist karjudes soovitada. Ja kui teil väga veab võite teiegi järgmisel korral taevasse vaadates tiibadega tüdrukut näha(tõenäoliselt siiski mitte, ei).

See tüüp rebis alaealisi tüdrukuid mõlemalt poolt.

Lucky Star

Üle pika aja ilmub siia blogisse üks järjekordne (anime)arvustus. Seekordseks ohvriks valisin ma Lucky Star'i, mis toob minus esile mõnevõrra vastakaid arvamusi. Ühest küljest on tegu (minu silmis vähemalt) ühe kõige mõttetuma animega maamunal. Kujutage hetkeks ette Kanal 2-e saate "Tere õhtust" animeversiooni ning "Õnnetähe" teema on teil põhimõtteliselt selge. Väikesed nunnud animetüdrukud räägivad kuidas mida süüa, millal mida teha ja jagavad ka muid huvitavaid ja kasulikke näpunäiteid. Märulisõpradel ei ole siia asja...
Teisest küljest on kogu konseptsioon üllatuslikul kombel üpriski paeluv ning mul ei ole õrna aimugi millest see tingitud on. Võib olla kogu animest üleajav nunnufaktor(moe, moe, moe!!!)? Ilusad värvid? Südant soojendavad tegelased? Mõnus huumor? Kurat seda teab, ainus selge asi siin on see, et seda animet soovitan kõigil vaadata. Kasvõi ühe osa.

Aga seda süüakse vot nii...

Death Note

Olgu alustuseks kohe ära öeldud, et tegemist on ühe minu vaieldamatu lemmikanimega. Praegu tagasi vaadates on naljakas tõdeda, et alguses suhtusin sellesse animesse väga skeptiliselt, kuid olles ära näinud paar esimest osa muutus mu meel radikaalselt. See meeletult pingeline põnevus, mõnevõrra väärastunud maailmavaatega peategelane, tempokas kassi ja hiire mäng...See kõik oli nii hämmastavalt võrratu. Death Note oli midagi hoopis teistsugust kui ma teda ette kujutasin ning mu põhjendamatult negatiivse varjundiga eelarvamused põrmustati julmalt. Ja parem ongi.
Loost. Yagami Light on keskkooli õpilane, kes ühel päeval leiab kooliõuest vihiku. Vihiku kaanele on kirjutatud kaks sõna: Death Note. Sisekaanele on kirjutatud aga reeglid ja juhendid vihiku kasutamiseks ning Light avastab, et tegemist on vihikuga, mille abil on võimalik inimesi tappa.
Peale kohtumist shinigamiga(tõlkes "surmajumal"), kelle nimeks on Ryuk, hakkab tema peas küpsema plaan, mille kohaselt loob ta uue, kuritegevusest ja silmakirjalikkusest vaba maailma ning näeb ennast selle uue maailma Jumalana. Niimoodi asubki Light oma "kohtuotsuseid" täide viima, hakates vihiku abiga kurjategijaid tapma ning saades sellega endale hüüdnime Kira. Tema teele astub aga L, kuulus detektiiv, kes tõotab Kira iga hinna eest tabada. Algabki kassi - hiire mäng.
Visuaalselt on anime väga ilus, üpriski detailne, kuid samas mitte midagi uut ega erilist pakkuv. Siiski piisavalt stiilne, et oma vaatajatele mitte pettumust tuua.
Kuigi nii mõnestki kohast võib kuulda/lugeda, et sari mõnevõrra oma põnevusest poolepeal kaotab, ei ole ma selle väitega täiesti nõus. Minu arust on see kõik vaid hetkeline tagasilöök sel hetkel toimunud sündmuste tõttu, mis animes toimusid. Põnevust piisab ning seda peaegu kuni lõpuni.
Kuna kõik on lihtsalt nii vapustavalt hästitoimiv, ei jää mul muud üle kui seda vaatamiseks täiesti kõlblikuks lugeda. Enamgi veel, kohustuslikuks isegi. Soovitan(korduvalt)!

Mendid on platsis

Trava: Fist Planet

Tegemist on neljaosalise OVAga, mis anti välja 2003 aastal. Rezissöörideks sellel animel on Katsuhito Ishii ja Takeshi Koike. Viimane nimetatutes on tööd teinud ka sellise projekti juures nagu Animatrix.
Lugu on ise järgmine. Trava ja tema partner Shinkai soovivad osa võtta robotite võitlusmängust nimega Fist Planet. Sellejaoks on neil aga vaja raha ning raha kokkusaamiseks teevad nad juhutöid. Seekordne tööots viib neid kaardistama kauget planeeti, mida ümbritsevad kahtlased jutud. Teel sinna päästavad nad kosmoses sihitult ringilendava kapsli, mille seest leiavad nad endale uue kaaslase...
Anime kõige positiivsemaks pooleks on tema visuaalne stiil, mis on animele üldjoontes ebatüüpiline. Samuti võib leida palju mõnusat (kuid kohati imelikku) huumorit ning mõnusaid tegelasi. Neid tervikuks kokku pannes ongi saadud järjekordne anime, mida vaadata soovitav nõuanne kohe kindlalt saadab.

Õed Tihedad

Ah My Goddess! (OVA)

Keiichi Morisato on ülikooli õpilane, kes ühel õhtul on üksinda meeste ühiselamut valvama jäänud. Tühi kõht sunnib telefoni teel toitu tellima hakkama, kuid Keiichi valib kogemata vale numbri, sattudes jumalannade "kuumale liinile". Järgmisel hetkel astub peeglist välja Belldandy, jumalanna kes lubab täita Keiichi ühe soovi, mis iganes see ka poleks. Too aga peab seda naljaks ning soovib, et Belldandy oleks igavesti temaga koos. Peale selle soovi täitumist visatakse Keiichi aga ühiselamust välja, kuna ta avastatakse koos Belldandyga. Meeste ühiselamus nimelt ei ole naiste viibimine lubatud. Seega asuvad nad otsima endale uut elamispaika, et nende kooselu saaks alata.
See viieosaline OVA on tegelikult oma väljalaskeaastale (1993) vaatamata üpriski ilusa väljanägemisega. Uuemaid seeria osi ei ole ma lähemalt näinud, kuid piltide pealt tunduvad nad isegi OVAle alla jääma, mis on minu maitset arvesse võttes isegi veidikene ootamatu.
Loo poole pealt olen arvamusel, et sellised viie-kuue osalised asjad suudavad väga harva täisväärtuslikku kaasakiskuvat ja põhjalikku lugu pakkuda. Loomulikult jäävad mõningad asjad natukene segaseks (vähemalt mulle) ning tundub, et anime lõppeks enne kui lugu tõelise hoo alles sisse saab, kuid kokkuvõtvalt võib siiski enam-vähem rahule jääda.
Mis mulle eriti meeldisid, olid soojad karakterid. Keiichis leidsin nii mõnegi endal olemasoleva iseloomujoone ning Belldandy oli lihtsalt nii lahke ja sooja südamega, et tahes-tahtmata kiskus mu suu naerule igakord kui tema ekraanile ilmus. Muudki tegelased olid toredad nagu näiteks Keiichi autoklubikaaslased.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tegemist on animega, millega on väärt tutvust teha. Soovitan.

Süütu tüdruku süütud ettepanekud