Mõtisklusi Golgo 13 teemadel

Aasta uus ning blogi on juba kaua vaikne olnud. Et seda natukenegi muuta, teeme juttu natukene sellisest mehest nagu seda on Duke Togo - professionaalne assassin otse tõusva päikese maalt. Räägitakse, et ta ei ole kunagi naeratanud ning et just tema seisis Jeesus Kristuse ristilöömise taga. Ainus asi mida me teame on see, et teda teatakse kui Golgo 13!

Tema teekäik algas väidetavalt aastal 69, kus tema seiklusi sai hakata jägima mangaversioonis mis pidavat isegi tänapäevani kestma, tõestades et mitte miski ei suuda teda rajalt maha võtta. Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ei ole ma mangale veel pilku peale suutnud heita, kuid teen seda võimaluse avanedes kindlasti tulevikus.

Duke Togo aga ei peatunud ainult seal, varsti hakkasid ilmuma nii live-action filmid, animefilmid, lisaks veel ka mitmed videomängud ning lõppude lõpuks ka animeseeria. Taaskord ei ole jõudnud kõikide nende asjadega täit tutvust teha, seda just live-actionite puhul, kus Golgo 13 saabastesse on asetatud vana hea Sonny Chiba. Videomängude puhul olen suutnud põgusalt mängida kahte NES versiooni - Golgo 13: Top Secret Episode ning The Mafat Conspiracy. Mõlemad tundusid küll mängitavad, kuid samas esmapilgul mitte midagi erilist. Kuigi tuleb ära mainida, et The Mafat Conspiracyl oli üpriski kena graafika.

Anime puhul on asjad õnneks teistpidi ning ära olen suutnud vaadata nii mõlemad filmid, kui ka animeseeria enamus ilmunud osad. Esimene film meeldis mulle isegi väga, lugu oli hea ning tegelased samuti huvitavad, kuigi osad pahad tundusid natuke fillerina. Teine film, Queen Bee oli küll vaadatav, kuid samalaadset elamust ei saanud.

Animeseeria on senini esimese filmi kõrval vast enim meeldinud, kuid selle kahjuks räägib asjaolu, et ammu juba lõppenud seeria on tõlkijatel alles pooleli. Eriti kurvaks tegi mind tõsiasi, et Golgot üritas tõlkida ainult üks ainus grupp, samal ajal kui mitu erinevat töötasid ühe ja sama anime kallal, mistõttu ilmus Code Geassi fännidele sada erinevat võimalust subtiitrite valimiseks. Õnneks peale BSSi katkestamist otsustas fucmnak sarja üles korjata ja jätkata sealt kus pooleli jäi. Kahjuks aga toimib asi liiga aeglaselt.

Selegipoolest on anime väga hea, igas osas tegeleb Golgo erineva tööotsaga ning pea et alati on pinge viidud maksimumini. Lisaplusse annab juurde tõsiasi, et Duke Togo on ikka üks vägagi sümpaatne karakter.

Uute kuulmisteni.

X-Men Origins: Wolverine

Filmi ennast ma näinud ei ole, kuid kui uute mängude otsimiseks läks, jäi silma just uue iksmeeste filmi mänguversioon, mis jutustab loo badass mutandi Wolverine'i sünnist ja tegemistest enne mutantide superjõuguga liitumist. Mäng keskendub just tema ajale Weapon X programmis, mis on kurja Kanada valitsuse poolt loodud supersõjardite vorpimise tarbeks. Mängu alguses istub metallküüntega poiss mälukustutamismasinas/elektritoolis ning pahad onud arutavad milliseid mälestusi kõige esimesena ära pühkida. Niimoodi käivituvad enamus levelitest.



Mängusisene graafika on normaalne, kuid vaheanimatsioonide oma, mis seletavad tähtsamaid stooriliine või mängu algus- ja lõpustseenid, on PSP skaalal võttes lausa võrratud ning kohati hakkab lausa kahju, et sellist asja ei pakuta mõne parema mängu juures. Kuigi ka sellel pole viga, siis viskab pidev kolmandas isikus vaenlaste veristamine lõpuks kopa ette. Kuigi kombinatsioone vaenlaste tapmiseks Wolverine küünte abil on mitmeid ja mitmeid ning mängu edenedes peaks neid vist isegi juurde tulema, siis reaalsuses saab enamuse mängu läbitud vana hea "ühe-nupu-kombinatsiooniga".


Puhata mäng ei lase, vaenlaseid ilmub su ette tosinate kaupa, kellest enamus on tõenäoliselt suitsiidsed tüübid, sest kes siis ikka paranemisvõimega metallküüsi omavale inimloomale vastu saaks. Varasematel levelitel lõpubossideks olnud tüüpe kohtab mängu edenedes juba igal pool ning hordide kaupa, mille tõttu kisub mäng veidikene igavaks, õnneks on mäng selle jaoks piisavalt lühike - keskpäeval alla tõmmatud mäng sai läbitud kuskil üheksa - kümne paiku õhtul, sealhulgas sai tehtud vahepeal lõunapaus, laetud PSP akut ning ühel korral jooksis mu piraatmäng lihtsalt kokku. Suurimat frustratsiooni tekitab siiski kogu mängu lõpupaha, keda tuleb lahata ikka päris mitu korda, enne kui lõputiitreid näha saab.

Kokkuvõtvalt öeldes oli tegemist täiesti rahuldava mänguga. Meel sai lahutatud ning vahekaadrid pakkusid ikka tõsist silmailu. Sellist tunnet, et tahaks seda mängu ka originaalkujul soetada aga ei tekkinud. Küll tahaks aga ära proovida suuremate konsoolide versioonid, mis pidavat goreimad olema.

Ehk siis:

+ hea meelelahutaja
+ oma žanri tipus
+ meeliülendavad vaheanimatsioonid

- üheülbaline
- frustreeriv lõpupaha
- vähe vägivalda




Siin ka väike video, milles näha nii gameplayd kui ka lahedat animatsioonigraafikat - LINK