Mõtisklusi Ghost in the Shell teemadel.

Ghost in the Shelliga sai tutvust tehtud päris mitu aastat tagasi, kui ära sai vaadatud sarja kaks suvalist osa. Sel hetkel sai otsustatud, et asi pole minu jaoks ning vaatamata suurepärasele OP laulule, jäi edasine suhtlemine olemata. Visuaalne külg oli küll kütkestav ning ideaalilähedane, aga sisu jäi minu jaoks kaugeks, ei tõmmanud see tehnikaühiskonna pahupool mind nii nagu seda tegid sel ajal igasugused shonenid ja muud värgid.

Eks oli tegemist ikkagi päris keerulise stooriga, mis igaühele loodud polnudki ning nõudis vaatajalt kaasamõtlemist ning tahes-tahtmata lülitas minu aju just vajalikul hetkel ennast välja. Umbes nagu ülikoolis seda on kultuuriteooria seminaril juhtunud, kui jutuvada kõrvale vajub ning maailma lahti hakatakse mõtestama ja pulkadest kokku panema.
Kuid. Uus kokkupuude siiski tuli, kui ühel hetkel vaatasin ära Ghost in the Shelli esimese filmi. Vastupidiselt sarjaga, nautisin ma siinkohal iga hetke ning ei suutnud seda muudatust endas ära imestada. Mis kurat toimub?


Räägitakse küll, et tegemist klassikaga ja kui see anime on vaatamata, siis pole tegeimst õige animefänniga. Ei ütleks küll, et teadmised või staatus animekeskkonnas peale seda vaatamist kohe kõrgustesse tõusid või üldse mingi muudatuse läbi elasid. Tegelikult oli film lihtsalt hea elamus.
Sarja hakkasin uuesti tõmbama ning esimesed osad ootavad kettal vaatamist. Kas teine katse toob tulemuse?

Siin sarja kickass opening song. Long live Yoko Kanno!!!