Nagu juba märgata võis, on blogi pikemat aega pausil olnud, enamjaolt sellel põhjusel, et animevaatamine on kuidagi soiku jäänud. Kuniks pisik tagasi tuleb, on Iga Nohiku Pelgupaik määramata ajaks puhkusel.
Kohtumiseni.
*pilt omab ainult illustreerivat tähendust, minu kollektsiooniga pistmist pole*
Kuulutame ka siin, et Tallinnas pesitsev nooruke animeklubi Miyako on avanud oma veebilehe, millele võib pilgu peale heita siin - http://miyako.anime.ee/
Lausloll ja labane huumor läheb mulle peale, kui asi on mõnusalt tehtud ning Harvey Birdmani seiklusi uuel milleeniumil oli lausa lust vaadata. Hanna-Barbera multikad olid lapsepõlves ühed vaadatumad asjad, iga kord kui Cartoon Networki vaatama sattusin. Täiskasvanuna vaadates olid nad aga oma sära kaotanud. Õnneks otsustati südamlikud karakterid oma suhteliselt naiivsete seiklustega täiskasvanulikku huumorit ja labasust täis seeriasse visata, mille keskmes seisab madala IQ-ga endine kangelane-nüüdne advokaat ning kelle kliendid on kõik vanad head tuttavad CNi kuldajalt (minu jaoks), mil kanalil ei jooksnud debiilseid multifilme.
Lühikese, 9-osalise hooaja pärliks sai teine osa, mida vaadates ei saanud naeru pidama. Kuigi pisikese hooaja kohta kordus nii mõnigi pedenali, ei suutnud see üldelamust rikkuda. Mõnus absurdikas.
Eelmises "möla mängudest ja muust" postituse all sai ära mainitud kaks mängudele pühendatud blogi (Retropeldik ja Mängumaania), kuid kahjuks jäi üks mainimata - Suborinurk. Kui juba jutuks läks, siis lahkan neid kolme ka enda äranägemise järgi "põhjalikumalt".
Retropeldik - Alustame siis kõige vanema ja kogenumaga. Retropeldik ei ole tavaline mängublogi, vaid rohkem selline mõnus nurgake, kus üks nintendo fänn kirjutab üles oma vahetuid kogemusi. Ei mingit kõnekunstilist arvustamist, vaid jutt otse südamest.
Mängumaania - Uustulnukal,praegusel hetkel veel küllaltki robustset kujundust omavat blogil on potentsiaali küllaga, eriti kui kirjuna (mõnele ehk tarbetult suurena) tunduv blogijate armee asja korralikult vedama saab, nii et teksti iga tihedamalt kukub. Kui nüüd ainult pilkupüüdvama välimuse ka saaks.
Suborinurk - Kolmikust kõige stiilsema väljanägemisega blogist leiab tegelikult vägagi lahedat lugemist. Kuigi esimeses postituses jäi vägisi mulje, et vastleitud lehe põhieesmärk on Mängumaania blogi vaid mõnitada ja alaväärtustada, siis järgnevad postitused on üpriski mõnusalt kirja pandud ja huvipakkuvad olnud. Ootan huviga tuleviku sissekandeid (nagu ka teiste lehtede puhul).
SUUR RASVANE EDIT:
sokaikan - Muidugi ei saa ka mainimata jätta sellist lehekülge nagu seda on sokaikan, mis küll nii minu kui ka kindlasti paljude teiste kurvastuseks on selle aasta algusest peale väga vaikne olnud. Loodame parimat ning et lugemisrõõmu ka tulevikus pakutakse!
Reklaami lõpp.
Winter Garden oli üks küllaltki igav kaheosaline romantilise stooriga OVA, mis ei paista hallist massist mitte kuidagi välja. Kõik asjad on läbiproovitud, kõik liinid tuttavlikud. Lugu ise on järgmine. Tüdruk ruttab jõuluõhtul koju, satub kogemata ühe tüübiga kokku - armastus esimesest silmapilgust. Paar juhuslikku kokkusattumist veel ja suhe hakkab arenema. Samal ajal on kuti kodus mingi muu tšikk, esimese tüdruku õde näeb neid kahte koos, räägib sellest esimesele tüdrukule ning see otsutab linnast ära kolida. Kolimise käigus aga tuleb välja, et tegemist oli kuti õega ning...sellel kohal põhimõtteliselt saabki asi läbi. Ei midagi huvitavat, peale pisikese animesisese McDonaldsi reklaami. Haardkoor romantikutele, teistele ei soovita, sest kuigi OVA on ainult kaks episoodi pikk, siis ka see aeg suudab võimatult venida.
Fuck no! Go to hell, freaky-looking schoolgirls!
Kes ei teaks siis vana head sõnamängu Scrabble'it? Kasvõi televisiooni vahendusel on nähtud, kuidas rõõmus paksukssöönud perekond ennast kord aastas elutuppa veeretab, ilma et televiisor töötaks, et lauamängu mängida. Kuid juba järgmisel hetkel unustatakse positiivsed perekondlikud tunded ning pihta hakkab vastase ülekavakdamine ja petmine ja valetamine. "What do you mean "ilknvsie" isn't a word?!"
Scrabble PSPl on sama valus kogemus kui perekonnaliige sul lauamänguõhtul noa selga lööb. Ka masin valetab, vassib ja mis kõige hullem, teda on võimatu takistada või paljastada. Tihtilugu viskab robot-vastane lauale kahetähelisi sõnu, nagu näiteks AR - the letter R või siis do-re-mi tähistajad või muud sarnast jampsi. Samal ajal on sõnastik muu osa alt kokku hoidnud, sest pidevalt leidsin ennast olukorras kui täiesti legitiimse pakutava sõna kohta öeldi INVALID WORD! Scrabble, sa salakaval värdjas!
Well, my hopes were crushed! :(
Viimasel ajal on mu mõtted ennast vedanud rohkem mängude kui anime ja manga ja filmide poole. Animet ei ole jälle tükil ajal vaadata viitsinud ning seega on kevadhooajale punkt jätkuvalt panemata. Suvehooaega seekord jälgida ei kavatse, kui kunagi tõuseb sealt midagi märkimisväärset, siis vaatan, aga õnnemängus seekord kätt ei proovi, ainult Sayonara Zetsubo Sensei uus hooaeg saab ära vaadatud ning seegi rohkem kohustuslikus korras.
Tagasi mängude juurde. Viimased paar vihmast päeva ja õhtut olen ma mööda saatnud, vaadates Angry Video Game Nerdi videosid (LINK). Niimoodi taastärkas mu huvi nn. "retromängude" vastu, mängud, mida mängides möödus ka minu lapsepõlv. Muidugi ei olnud mul NES ega muid süsteeme, vaid kollaseid piraatkassette jooksutav konsool. Sellegipoolest kulus sellega mängides nii mõnigi rõõmus/vihaleajav tunnike, päev, õhtu. Samuti tekkis huvi taaselustada oma mängu- ja konsoolikollektsiooni laiendamisprotsess. Peatselt hakkan uurima võimalusi, et soetada endale igasuguseid vanu ja põnevaid konsoole ja nende mänge.
Veel mõned mängimist soodustavad tegurid andsid endast märku uute ja vanade blogide avastamise näol. Esimeseks on juuli esimesel päeval sündinud Mängumaania, mis kujutab endast ühendunud filmiblogijate gruppi, kes oma aega ka mängimisele pühendavad. Teiseks blogiavastamiseks oli Retropeldik, blogi mis pühendatud retrohõngulistele Nintendo konsoolidele ja mängudele. Hästi mõnus blogi, mis üheskoos AVGNiga sisestas mulle, et minu lähituleviku suurmissiooniks saab enesele Virtual Boy hankimine - suursuguse Nintendo täielik ämbrisseastumine, mis sünnitas viha ja ahastust, kuid ka kõige põnevama ja robustsema konsooli EVAH!
Virtuaalpoisu oma täies uhkuses
Kuigi animesõbrale on selleaastase animefestivali Animatsuri toimumine juba vana uudis, ei ole ka mina kade ning edastan uudise ka siia. Täpsemat infot võib uurida juba kas baka.ee foorumist või siis Asashio uuenenud kodukalt!
Lugu sellest, kuidas Luigil saab viimaks kõrini sellest, kuidas tema teeb ränka tööd ning tema tunduvalt kuulsam vend saab kogu hiilguse osaliseks.
Seth MacFarlane'i klipp, kuidas Mario päästab printsessi, kuid ei saa sellist tasu mida ootas. Mitte sama naljakas kui eelmine video, kuid vaadatav.
Jõledalt pikk klipp sellest, kuidas üks tüüp mängib Super Mariot ning ebaõnnestub haledalt. 23 minutit suvalist sõimu, ometigi kuidagi hüpnotiseeriv värk.
Tobenaljakas Robot Chicken'i video sellest, kuidas Mario ja Luigi keeravad teeristmikult valele poole ja jõuavad Vice Citysse.
Kui rääkida filmimängudest, siis on enamjaolt kuulda virinat, kuidas filmimängud on mängumaailma häbiplekiks. Viimasel ajal on muidugi asjad paremaks läinud ning eks üks otsustavamaid faktoreid on ka algmaterjali tase, sest kui film on hea, siis on lootust, et ka mängust võib asja saada. Aga kui juba film on parajalt pask, siis ega sitast saia ei tee.
Dragonball Evolutioni puhul läheb käiku just see viimane variant. Tegu (nagu DB mängude puhul enamjaolt ikka) kaklusmänguga, mis järgib filmi lugu. Mängu kahjuks räägivad asjaolud, et tegemist on suhteliselt lühikese mänguga, seda on lihtne läbi teha, kasutades enamjaolt vaid ühte nuppu ning graafiline pool on ikka suhteliselt kesine. Lisaks on igal tegelasel peale kakluse võitmist öelda ka omane tunnuslause, milleks näiteks Gokule (ehk üldiselt siis filmi kõige badassimale tegelasele) ärritav “Phew, somehow I won”. Tõsiselt pisike piisake suures ja laias ookeanis, kuid suutis siiski pikapeale pinda käima hakata.
Ehk siis:
+ ma ei pidanud seda ostma
- mäng oli halvem kui film
Eile, või pigem juba täna varahommikul, sai läbi vaadatud selline dokumentaalfilm nagu seda on "Jonathan Ross In Search Of Steve Ditko". Steve Ditko, kes ei tea, on sellise superkangelase nagu seda on Spider-Man kaasautor ning mõnda aega ka regulaarne kunstnik vastava tegelase koomiksiveergudel.
Kahjuks on Steve Ditko kunstianne minust vaikselt, kuid tõhusalt mööda läinud ning kokkupuude tema töödega on väiksem kui see seda väärt oleks. Tulevikus loodan asja parandada ning kui võimalik, siis muretseda endale ka esimeste Spider_man koomiksite kogumikraamat, mis ühel hetkel isegi Rahva RAamatus müügil oli, kuid mille ostmisega hiljaks jäin.
Kui jutt juba koomiksikunstnikele läks, siis otsustasin välja tuua enda lemmikud nii ühel kui ka teisel põhjusel ning just Marveli veergudelt tuttavad tüübid, sest selle "brändiga" on tutvus just kõige suurem. Esimesena tooks välja sellise tüübi nagu seda on Joe Bennett, kes jäi esimesena silma jällegi Ämblikmehe lehekülgedelt.
Selle raamatu kaudu käiski see esimene tutvumine - ämblikmees oli sel ajal hoopiski Ben Reilly.
Siit siis see X-Meni lehtedelt pärit näide.
One Outs on Shinobu Kaitani samanimelise manga põhjal loodud pesapallianime, mis räägib loo sellisest mehest nagu seda on Tokuchi Toua - mees, kes on püsinud Okinawal peetava kihlveopõhise pesapallimängu võitmatu palliheitjana. Ühel päeval satub Okinawale treeniguid läbiviiv Hiromichi Kojima, kes on kauaaegne keskpärasuses vireleva proffimeeskonna lööja ning nähes Tokuchi annet, veab temaga ta abi peale kihla. Läbi raskuste saab kihlvedu võidetud ning Tokuchi saabub meeskonnale appi, sõlmides meeskonna omanikuga vägagi imeliku palgalepingu.
Pesapall pole mind kunagi enne nii köitnud kui ta tegi seda One Outsi vaadates. Kunagi sai proovitud vaadata paari osa Majorit, aga see ei sütitanud kohe üldse mitte. One Outs aga lähenes asjale palju põneva külje pealt, ei mingit peategelase psühholoogilist vajadust/lubadust mäng võita (ei mingeid lapsepõlvetraumasid ega surmaeelseid lubadusi vanematele jne), vaid tavalise hasartmänguri püüdlused oma palgaleping plussis hoida ning samal ajal ka oma sõbrad ja tiimikaaslased närvivapustusest eemal hoida ning meistritiitel lähemale tuua. Pidev kassi-hiire mäng meeskonna omanikuga lisas sarjale piisavalt vürtsi, et teos oma lemmikute TOP nimekirja tõsta.
Muidugi polnud see ülesanne eriti raske, sest häälenäitleja Masato Hagiwara eelmised tööd Kaiji ja Akagi suutsid ennast tippu murda. Samade tegijate poolt vorbitud One Outs ei osutunud erandiks. Suurepärane anime, mille vaatamisel püsis minu suul pidev püsiv naeratus ning 25st osast jäi minu jaoks väheks.
Sellised pisarad olid ka minu silmis kui viimased osad ennast subberite tõttu oodata lasid. Samuti ka sarja lõppedes.
Ehk siis selle kevadhooaja nunnuanime K-On!i ED laul vanas heas "telekamänguhelistikus". Lihtsalt sellel eesmärgil, et täita postitustevahelist mõttetühimikku, mis tekkinud uue hea teema otsinguil. Lisaks on tegemist ägeda loo ja animega. Ja Mioga, kes on maailma seksikaim bassist.
Filmi ennast ma näinud ei ole, kuid kui uute mängude otsimiseks läks, jäi silma just uue iksmeeste filmi mänguversioon, mis jutustab loo badass mutandi Wolverine'i sünnist ja tegemistest enne mutantide superjõuguga liitumist. Mäng keskendub just tema ajale Weapon X programmis, mis on kurja Kanada valitsuse poolt loodud supersõjardite vorpimise tarbeks. Mängu alguses istub metallküüntega poiss mälukustutamismasinas/elektritoolis ning pahad onud arutavad milliseid mälestusi kõige esimesena ära pühkida. Niimoodi käivituvad enamus levelitest.
Mängusisene graafika on normaalne, kuid vaheanimatsioonide oma, mis seletavad tähtsamaid stooriliine või mängu algus- ja lõpustseenid, on PSP skaalal võttes lausa võrratud ning kohati hakkab lausa kahju, et sellist asja ei pakuta mõne parema mängu juures. Kuigi ka sellel pole viga, siis viskab pidev kolmandas isikus vaenlaste veristamine lõpuks kopa ette. Kuigi kombinatsioone vaenlaste tapmiseks Wolverine küünte abil on mitmeid ja mitmeid ning mängu edenedes peaks neid vist isegi juurde tulema, siis reaalsuses saab enamuse mängu läbitud vana hea "ühe-nupu-kombinatsiooniga".
Puhata mäng ei lase, vaenlaseid ilmub su ette tosinate kaupa, kellest enamus on tõenäoliselt suitsiidsed tüübid, sest kes siis ikka paranemisvõimega metallküüsi omavale inimloomale vastu saaks. Varasematel levelitel lõpubossideks olnud tüüpe kohtab mängu edenedes juba igal pool ning hordide kaupa, mille tõttu kisub mäng veidikene igavaks, õnneks on mäng selle jaoks piisavalt lühike - keskpäeval alla tõmmatud mäng sai läbitud kuskil üheksa - kümne paiku õhtul, sealhulgas sai tehtud vahepeal lõunapaus, laetud PSP akut ning ühel korral jooksis mu piraatmäng lihtsalt kokku. Suurimat frustratsiooni tekitab siiski kogu mängu lõpupaha, keda tuleb lahata ikka päris mitu korda, enne kui lõputiitreid näha saab.
Kokkuvõtvalt öeldes oli tegemist täiesti rahuldava mänguga. Meel sai lahutatud ning vahekaadrid pakkusid ikka tõsist silmailu. Sellist tunnet, et tahaks seda mängu ka originaalkujul soetada aga ei tekkinud. Küll tahaks aga ära proovida suuremate konsoolide versioonid, mis pidavat goreimad olema.
Ehk siis:
+ hea meelelahutaja
+ oma žanri tipus
+ meeliülendavad vaheanimatsioonid
- üheülbaline
- frustreeriv lõpupaha
- vähe vägivalda
Siin ka väike video, milles näha nii gameplayd kui ka lahedat animatsioonigraafikat - LINK
TMC on kaheosaline romantiline OVA, mis sai ära vaadatud üpriski kaua aega tagasi. Lugu räägib kahest noorest, kellel on mõlemal minevikus suhetega asi kehvapoolsem olnud. Küll on neid erinevatel põhjustel maha jäetud või muul viisil haiget tehtud. Ühel päeval on noortel kokku lepitud kohtumine, kuid asjad ei lähe üldse nii nagu on plaanitud (nagu tavaliselt). Asjasse on segatud vanad sõbrad, uued tuttavad, suvalised võõrad ning üks kirev meigitud mähkmetes minieesel.
Kui minieesel välja arvata, siis oleks tegemist päris toreda ajaviiteanimega, aga kahjuks on asjad nii, et vaatamine piirneb siiski ühe korraga. Visuaalne pool on üldpildis meeldiv..kui minieesel välja arvata. Deem, kui vähe on vaja, et anime perse keerata. Sobib romantikutele, teistele ei pruugi meeldida.
Posts
All Comments
