Interstella 5555: The 5tory of the 5ecret 5tar 5ystem

Aastal 2001 nägi ilmavalgust Daft Punki album "Discovery". Kaks aasta hiljem, ehk aastal 2003 sai terve album endale visuaalse jaapanipärase näo ja ilme (nelja esimest träkki sai nautida juba albumi ilmumise aastal), kui elektroonikamussipoisid lõid käed nende ammuse lemmikanimaatori ja mangalooja Leiji Matsumoto (kelle käe all on valminud ka sellised nimed nagu Galaxy Express 999 ja Captain Harlock) ning režissööri Kazuhisa Takenouchiga, sellest liidust sündis tulemusena Interstella 5555 - üks igati äge tunnipikkune muusikavideo. Interstella räägib loo ühe tundmatu planeedi väga populaarsest bändist, kelle suudab röövida üks tõsiselt kuri ja ahne mees planeedilt Maa, et nood bändiliikmed enda käpa alla saada, nendega album avaldada ning sellega kaasnevad autasud enda taskusse pista. Samal ajal saadetakse hädasignaal bändi planeedi suurimale kangelasele, kelle kohustuseks on planeedi suurim ekspordiartikkel tagasi tuua. Järgnevalt selgitataksegi välja kas peale jäävad kurjad jõud või kangelaslik kitarrikujulise kosmoselaeva kapten ning bändliikmed saavad tagasi koduplaneedile.
Minule meeldis väga, tuli kergelt nostalgiline tunne peale, ju siis jättis nooremana nähtud "Harder, Better, Faster, Stronger'i" muusikavideo sedavõrd tugeva jälje. Muusika oli üle prahi ning animatsioon oli ka päris tasemel. Samuti oli ka mõnus vahelduseks subtiitrite lugemisest väsinud silmadel puhata lasta (sest kes veel aru pole saanud, siis sellel filmil puudub dialoog ning üleliigsete heliefektidegi kasutamine 0n minimalistlik) ning lihtsalt imetleda kogu seda toredust, mida see kooslus mulle pakkus. Ma arvan, et kui ma ütlen selle enda lemmikanime olevat ei tee ma ühegi jumalusikooni vastu pattu ning maailma pöörleb ikka sama rada mööda edasi. Sest just nii tuleb mul tõdeda ning seda teen ma suurima heameelega.

"rohelised mehikesed" ei olegi rohelised

Gantz

Kuigi teema on juba aasta aega surnud olnud, ei suuda ma enda suud kinni (tegelikult küll sõrmi paigal) hoida ning lihtsalt pean oma emotsioone ja arvamusi väljendama. Niisiis.
Gantzi näol on tegemist üle pika aja sellise animega, mida ma lihtsalt ei suutnud niisama seisma jätta ning kogu sari lihtsalt nõudis, et ta saaks kõigest mõne päevaga läbitud, mis ka õnnestus. Nii mitmelgi korral tabasin enda näol suure naeratuse, mida põhjustasid üllatavad plot twistid, ägedad võitlused ning kohati vägagi absurdsed huumorikillud. OP lugu oli lihtsalt suurepärane ning animatsioon silmale ilus vaadata.
Siiski ei olnud see anime nii täiuslik, et teda automaatselt enda top 3-e või mõnele muule pjedestaalile tõsta. Vigu "loogikas" ning muid ärritavaid faktoreid esines siin ja seal, eriti ärritavaks olid tegelased. Ma pole vist enne kohanud ühtegi teist animet, mis suudaksid mind tegelasi vihkama panna. Enesekeskne ning kiimas peategelane Kei, liigagi suure südamega moraalijünger Kato (kes meenutas mulle segu Battle Royale'i Hirokist ning Cromartie High Schooli Kamiyamast) ning suure rinnapartiiga tütarlaps Kishimoto, kes on piisavalt udu, et mitte teada mida ta täpselt tahab. Igakordsetes tiimikaaslastes leidus samuti selliseid, kes kopsu üle maksa ajasid ning hetked, mil nad lömastati olid minu jaoks nagu päikesekiir pilvises taevas. Muidugi oli ka ägedaid tegelasi ning ka põhitüüpidel oli häid hetki, eriti äge oli vaadata Keid võitlussteenides.
Vaatamata kõigele oli tegemist minu jaoks hästi ägeda animega. Nüüd pole muud, kui et võtta käsile manga, mis pidavat isegi veel ägedam olema!

Kei näpib tisse.

Death Note: The Last Name

Aasta aega möödus hetkest, mil vaadatud sai Death Note'i esimene film ning juhuse tahtel sattusin nüüd teist vaatama. Emotsioonid olid vahelduvad, muidugi oli enamus sündmustikust animest tuttav, samas kui palju oli uut ja huvitavat ja "huvitavat". Loomulikult oleks võimatu olnud pea et 25 episoodi animet 2 tunni pikkusesse filmi ära mahutada ning mõnes mõttes olen ma isegi õnnelik, sest kui juba L'i tegelaskuju filmis niivõrd nõmeda ja napakana näis, siis olen ma tänulik, et Near ja Mello nägemata jäid.
Sündmustik oli tihe ning kiiretempoline kuni viimase hetkeni. Originaalne lõpplahendus jäi veidike kripeldama, mõnes mõttes oli see isegi tobe. Samas ei rikkunud see filmi väga ära ning kui mul oleks anime enne filmi vaatamist täiesti nägemata olnud, siis oleks filmivaatamine arvatavasti veelgi nauditavam olnud. Nurisemist põhjustav fakt oli aga pisike - nimelt suudeta Remist mees teha.

Vidioodid.

Lovely Complex

Lovely complexi näol on tegemist romantilise animega, mis kaldub shoujo valdkonda. Viimasest punktist vaatamata otsustasin animele pilgu peale heita, peamiseks põhjuseks romantikanälg, mille eelnevad animed oma lahtiste suhtedraamadega tekitanud olid.
Stoori on järgnev : Koizumi on tavalisest pikema kasvuga tütarlaps ning Ootani on tavalisest lühema kasvuga noormees. Peale luhtunud katsetusi endale paarilist leida avastavad noored, et nende vahel on tekkimas midagi sõprusest enamat. Üks asi viib teiseni ning huumorit ja segadusi leidub peaaegu igast olukorrast.
Plusspunkte andis asjale juurde lahe visuaalne stiil ning minule eriti meeldinud OP. Kuigi sarja keskel tundus asi kuidagi paigal tammuvat, siis varsti muutus tempo taas kiiremaks ja püsis nii kuni lõpuni. Soovitan.

Hi5

Hellsing: Seras Victoria

Selle treileri leidsin soomlaste FOPS foorumilt ning üllatusin. Ma ei oska öelda kas meeldivalt või mitte, sest treiler jätab suhu sellise ülepaisutatud Hollywoodiliku actioni mulje, kus suurteos ära soperdatakse ning Hellsingi film Alone in the Dark'iga samasse patta veeretatakse. Potentsiaali selle filmil muidugi oleks, samas jätab klipp vägagi soovida oma informatiivsuse osas. Muidugi on netis infot, kuid selle otsimiseks olen ma liiga arg: mine tea mis ebameeldivaid avastusi niimoodi teha võib. Alucardi esinemine filmis on kahtluse all, samamoodi teeb ettevaatlikuks ka Serase nimetamine peategelaseks. Treilerist hõngub vägagi palju sellist badass fiilingut, kuid kahjuks ei ole Seras kunagi eriline badass olnud. Mine tea kuidas selline asi välja kukub...

Higurashi no Naku Koro ni

Järjekordne anime, mille Tuletegija kõvaketalt soetasin. Olin enne natuke selle anime teise hooaja mõnda osa näinud ning kuna need huvitavatena tundusid, oli selle anime endale hankimine must. Anime sai läbitud loetud päevadega ning need tundusid mööduvat niivõrd ruttu...
Higurashi on tehtud samanimelise mängu põhjal, mis seletab ka selle anime veidrat ülesehitust - ta koosneb kuuest (vist) erinevast chapterist, mis omakorda kestavad umbes 3 - 5 episoodi jagu. Lugu ise on väga verine - väikeses Hinamizawa külakeses toimuva iga-aastase pidustuse ajal nende jumala jaoks, tapetakse keegi ning hiljem kaob lisaks tapetule veel keegi. Teooriad on palju, kuid kuna üksi neist tõestatud pole, on sündmustejada needusega põhjendatud.
Peategelane Maebara Keiichi, kes on suhteliselt äsja Hinamizawasse kolinud, ei suuda mitte tähele panna kahtlaseid asjaolusid ning fakti, et tema sõbrad tema eest midagi varjavad. Asjade edenedes aga leiab keegi taaskord oma verise lõpu...
Kui esmapilgul tundub Higurashi lihtsalt sellise tavalise "verise" animena ning ainus põnevus, mida sealt leida võib, on ära arvata kes järgmisena maha koksatakse ning kelle poolt, siis pole see päris nii. Seeria keskel algav detective chapter seletab lahti sarja alguspoolel esinenud chapteri põhjalikumalt ning hoopiski teise nurga alt, paljastades tegeliku tõe. Endal peksis süda seda vaadates küll natuke teises rütmis kui tavaliselt harjunud olen.
Mulle Higurashi meeldis, ta oli piisavalt twisted, ning minu maitse jaoks vajalik huumoriannus ei olnud samuti puudu. Kokkuvõttes oli tegemist ühe vägagi hea animega, mis varastas koha minu kujuteldavas Anime TOP 10-es.

Vägivald on kolkaküla üks väheseid tegevusi.

History's Strongest Disciple Kenichi

Mäletan, et selle seeriaga sai algust tehtud millalgi eelmise aasta lõpupoole, kahjuks jäi vaatamine pooleli, sest ma ei viitsinud osi arvutisse tõmmata, kuna prioriteedid olid teised. Tänu baka.ee kokkutulekule ja Tuletegija suurele animekogule tema välisel kõvakettal sai see tühimik täidetud ning kõik puuduvad HSDK osad enda kettale siirdatud. Sellest tulenevalt on see sari nüüdseks omadega lõpule jõudnud.

Animet ennast ma liigitada ei oska. Netist otsida ka ei viitsi, seega on tegemist puhtalt spekulatsioonidega (mis siiski üpriski sobivad tunduvad). Tegemist võitlusanimega (kui selline asi üldse olemas on) - teate küll, palja ülakehaga musklis noormehed peksavad teineteist, kuni üks kaotab. Selline tüüpiline shoneni maik oli ka kõvasti juures - peategelase ümber koondub mingi rühm tugevaid (kuid mitte nii tugevaid kui tema) inimesi ning algab nn. hea ja kurja võitlus. Iga vastutuleva negatiivsust külvava grupeeringu peapomo jääb tavaliselt muidugi peategelase alistada...
Huumorit oli animes mõnusalt, kuigi selle 50 osa jooksul jõudsid mõned naljad ka korduda. Sellest hoolimata oli päris lõbaus vaatamine. Mina, kui animet mitte veel nii palju vaadanud inimene (võrreldes mõne teisega), olin päris positiivselt üllatunud, et suutsin leida tollest animest üpriski palju viiteid teistele animetele, tekkis kuidagi soe tunne. Tegelased olid ka mõnusad ja tegevus toimus üpriski sujuvalt, seega selle koha pealt nurisemist ei tohiks väga olla.
Negatiivsete külgede poole pealt aga võiks välja tuua mitmeidki asju alates stooriliini sisse segatud klišeelise lapsepõlvelubadusega lõpetades ärritavate pisiasjadega nagu näiteks rõõmsameelse lõpuloo sissetung dramaatilise varjundiga lõpusekundite stseeni. Ka sarja lõpp oli veidike pettumustvalmistav, sest mina kui paadunud romantik lootsin näha Kenichi ja Miu suhte kinnitamist või midagi sarnast. Reaalsus oli aga mõnevõrra teistsugune ning lõpusekunditel taevast vanamehe seljas alla toodud Kenichi teatas oma "tagasitulekust" samal ajal kui Miu oli jäetud jõe teisele kaldale üksinda teleskoobist otsustavat lõpplahingut jälgima. See oli koht, kus anime tegemise eest vastutavad inimesed puusse olid pannud. Vähemalt minu silmis.
Sellest kõigest hoolimata suutsin leida positiivsust rohkem kui negatiivsust ning see anime oli väärt seda aega, mida ma selle vaatamiseks kulutasin. Samuti ärgitas see mind uuesti jätkama Juushin Enbu osade allalaadimisega arvutisse...

Rape? Rape!