Mõtisklusi Ghost in the Shell teemadel.

Ghost in the Shelliga sai tutvust tehtud päris mitu aastat tagasi, kui ära sai vaadatud sarja kaks suvalist osa. Sel hetkel sai otsustatud, et asi pole minu jaoks ning vaatamata suurepärasele OP laulule, jäi edasine suhtlemine olemata. Visuaalne külg oli küll kütkestav ning ideaalilähedane, aga sisu jäi minu jaoks kaugeks, ei tõmmanud see tehnikaühiskonna pahupool mind nii nagu seda tegid sel ajal igasugused shonenid ja muud värgid.

Eks oli tegemist ikkagi päris keerulise stooriga, mis igaühele loodud polnudki ning nõudis vaatajalt kaasamõtlemist ning tahes-tahtmata lülitas minu aju just vajalikul hetkel ennast välja. Umbes nagu ülikoolis seda on kultuuriteooria seminaril juhtunud, kui jutuvada kõrvale vajub ning maailma lahti hakatakse mõtestama ja pulkadest kokku panema.
Kuid. Uus kokkupuude siiski tuli, kui ühel hetkel vaatasin ära Ghost in the Shelli esimese filmi. Vastupidiselt sarjaga, nautisin ma siinkohal iga hetke ning ei suutnud seda muudatust endas ära imestada. Mis kurat toimub?


Räägitakse küll, et tegemist klassikaga ja kui see anime on vaatamata, siis pole tegeimst õige animefänniga. Ei ütleks küll, et teadmised või staatus animekeskkonnas peale seda vaatamist kohe kõrgustesse tõusid või üldse mingi muudatuse läbi elasid. Tegelikult oli film lihtsalt hea elamus.
Sarja hakkasin uuesti tõmbama ning esimesed osad ootavad kettal vaatamist. Kas teine katse toob tulemuse?

Siin sarja kickass opening song. Long live Yoko Kanno!!!

Uus Tulek

Kuna animepisik tükk aega jälle puhkust on saanud (pole aega ja jaksu olnud), siis mõtlesin blogisse väikese uuenduskuurisüsti teha ning samal ajal ka oma piire laiendada, tehes siin tulevikus juttu ka muudest asjadest lisaks animele ja mangale. Kõik, mis vähegi mu silma ette satub ja huvitavana tundub (ning nohiklik on), selle ka tõenäoliselt edastan siia. Varsti on eksamid läbi ning aega blogile pühendada piisavalt. Kuulmiseni!

Doubt

Doubt kui lugemiselamusena langes sinna keskpärasusse. Ta ei olnud halb manga, aga ta ei olnud hea manga samuti mitte. Algus oli üsnagi intrigeeriv, aga mida lõpupoole, seda jamamaks ning klišeelikumaks ta kippus. Sroori rääkis noortekambast, kes kogunesid et mängida populaarset mängu, kuid mingi ime läbi sattuvad nad olukorda, kus mäng muutub reaalsuseks ning kaalul nende endi elu. Tundus väga hollywoodilikult ning seda ta ka lõppkokkuvõttes oli, kerge saw-element siia ja muud horrorit-thrillerit sinna ning meil on manga. Jee.

Ajaviiteks kõlbab lugeda, veelkord rõhutan, et algus oli paljulubav. Aga lõpp oli väga halb.

Kevadkokkuvõte 2009

Otsustasin hakata siia kirjutama lisaks ülevaadetele ka midagi muud. Nagu näiteks enda muljeid kevadhooajast, mis on osutunud minu jaoks üsnagi mahukaks. Et teada, mida sellelt kevadelt üldse oodata võis, tuleb pilk peale visata järgnevale pildile.


Ise jäin hetkel peatuma 9 animel, milleks on Higashi no Eden, K-On!, Charady's Daily Joke, Valkyria Chronicles, Basquash!, Natsu no Arashi, Arad Senki, FMA2 ja Ristorante Paradiso. Võimalus sai antud ka sellistele nimedele nagu Saki, Guin Saga, Hanasekeru Seishounen, Queens Blade, Higepiyo, Shangri-La, Shin Mazingeri uus tulek ning Sengoku Basarale sai ka pilk peale heidetud. Ühel või teisel põhjusel kukkusid need aga edasise vaatamise nimekirjast välja. Osad sellepärast, et tegemist oli niivõrd halbade animetega (Queens Blade, Guin Saga), mõni jäi lihtsat aja hammasrataste vahele (Mazinger) ning ülejäänud ei suutnud lihtsalt ennast mulle müüa. Kuigi on tegemist nö. heidikute nimekirjaga, siis kokkupuude nendega tulevikus ei ole välistatud. Näiteks Mazingeriga tahaks pikemalt tutvuda, kui kõik osad väljas on ning Guin Saga on üks vähestest animetes, mida tahaks ma inglise dublaažis kuulda (peale teatud treileri nägemist tuli tunne, et see võib väga vabalt oma jaapanikeelse versioon ületada).


Vaadatavate asjade nimekirjas on kõik ühel või teisel põhjusel toredad ja head animed (minu arust siis), kuid kõige säravamalt paistavad minu jaoks välja need kolm: Higashi no Eden, K-On! ja Charady's Daily Joke.

Higashi no Edeni lubasin foorumis panna enda kevade lemmiku kohale. Ei vaidle vastu, täiesti mängitav valik. Tegemist üsnagi põneva animega, kus kohtab ka veidike huumorit, lugu on kaasakiskuv, olemas on üks selle hooaja parimatest OP lauludest ning visuaalsel tasemel on ta samuti minu jaoks tabeli tipus, mis siis et Basquash! detailsem jne on.



K-On! ei tundunud esimese osa järel midagi erilist, aga peale teist läks maagia käima. Selles süüdistan Queens Blade'i, mida enne esimest osa sai vaadatud ning mis seetõttu ka tõenäoliselt K-On!ist hinge välja imes. Igatahes on tegemist äärmiselt laheda anime vägagi sümpaatsete (kuigi mõnevõrra klišeeliste - mis on slice of life'i puhul nüüdseks juba paratamatus, on ju kõigest nii palju erinevaid karaktere, mille vahel valida) tegelastega. Mio, kõige lahedama ja armsama tegelaskuju puhul häirib veidi tema loomuste konflikt, aga vaatan sellele läbi sõrmede. OP ja ED on aga üle prahi ning kõikidest kõige paremad. Tõsiselt armastusväärne anime. Naerunägu.






Charady's Daily Joke kujutab endas laias laastus mitmete tuttavate (ja ka tundmatute) anekdootide ekraniseeringut, kasutades selleks anime mõistes ebatraditsioonilisemaid visuaalseid lahendusi. Ja väga hästi mängib välja, sest välja on kukkunud taaskord üks lahe anime. Lühikesi episoode on lisaks ka mõnus vaadata.



Lisaks eelnimetatud animetele on tahtmine veel mõnele pilk peale visata, nagu näiteks Cross Game, Dragonball Kai ning Hatsukoi Limited. Ainult suvehooaeg ilmutab juba pealesurumise märke. Loodame parimat!

Interstella 5555: The 5tory of the 5ecret 5tar 5ystem

Aastal 2001 nägi ilmavalgust Daft Punki album "Discovery". Kaks aasta hiljem, ehk aastal 2003 sai terve album endale visuaalse jaapanipärase näo ja ilme (nelja esimest träkki sai nautida juba albumi ilmumise aastal), kui elektroonikamussipoisid lõid käed nende ammuse lemmikanimaatori ja mangalooja Leiji Matsumoto (kelle käe all on valminud ka sellised nimed nagu Galaxy Express 999 ja Captain Harlock) ning režissööri Kazuhisa Takenouchiga, sellest liidust sündis tulemusena Interstella 5555 - üks igati äge tunnipikkune muusikavideo. Interstella räägib loo ühe tundmatu planeedi väga populaarsest bändist, kelle suudab röövida üks tõsiselt kuri ja ahne mees planeedilt Maa, et nood bändiliikmed enda käpa alla saada, nendega album avaldada ning sellega kaasnevad autasud enda taskusse pista. Samal ajal saadetakse hädasignaal bändi planeedi suurimale kangelasele, kelle kohustuseks on planeedi suurim ekspordiartikkel tagasi tuua. Järgnevalt selgitataksegi välja kas peale jäävad kurjad jõud või kangelaslik kitarrikujulise kosmoselaeva kapten ning bändliikmed saavad tagasi koduplaneedile.
Minule meeldis väga, tuli kergelt nostalgiline tunne peale, ju siis jättis nooremana nähtud "Harder, Better, Faster, Stronger'i" muusikavideo sedavõrd tugeva jälje. Muusika oli üle prahi ning animatsioon oli ka päris tasemel. Samuti oli ka mõnus vahelduseks subtiitrite lugemisest väsinud silmadel puhata lasta (sest kes veel aru pole saanud, siis sellel filmil puudub dialoog ning üleliigsete heliefektidegi kasutamine 0n minimalistlik) ning lihtsalt imetleda kogu seda toredust, mida see kooslus mulle pakkus. Ma arvan, et kui ma ütlen selle enda lemmikanime olevat ei tee ma ühegi jumalusikooni vastu pattu ning maailma pöörleb ikka sama rada mööda edasi. Sest just nii tuleb mul tõdeda ning seda teen ma suurima heameelega.

"rohelised mehikesed" ei olegi rohelised

Gantz

Kuigi teema on juba aasta aega surnud olnud, ei suuda ma enda suud kinni (tegelikult küll sõrmi paigal) hoida ning lihtsalt pean oma emotsioone ja arvamusi väljendama. Niisiis.
Gantzi näol on tegemist üle pika aja sellise animega, mida ma lihtsalt ei suutnud niisama seisma jätta ning kogu sari lihtsalt nõudis, et ta saaks kõigest mõne päevaga läbitud, mis ka õnnestus. Nii mitmelgi korral tabasin enda näol suure naeratuse, mida põhjustasid üllatavad plot twistid, ägedad võitlused ning kohati vägagi absurdsed huumorikillud. OP lugu oli lihtsalt suurepärane ning animatsioon silmale ilus vaadata.
Siiski ei olnud see anime nii täiuslik, et teda automaatselt enda top 3-e või mõnele muule pjedestaalile tõsta. Vigu "loogikas" ning muid ärritavaid faktoreid esines siin ja seal, eriti ärritavaks olid tegelased. Ma pole vist enne kohanud ühtegi teist animet, mis suudaksid mind tegelasi vihkama panna. Enesekeskne ning kiimas peategelane Kei, liigagi suure südamega moraalijünger Kato (kes meenutas mulle segu Battle Royale'i Hirokist ning Cromartie High Schooli Kamiyamast) ning suure rinnapartiiga tütarlaps Kishimoto, kes on piisavalt udu, et mitte teada mida ta täpselt tahab. Igakordsetes tiimikaaslastes leidus samuti selliseid, kes kopsu üle maksa ajasid ning hetked, mil nad lömastati olid minu jaoks nagu päikesekiir pilvises taevas. Muidugi oli ka ägedaid tegelasi ning ka põhitüüpidel oli häid hetki, eriti äge oli vaadata Keid võitlussteenides.
Vaatamata kõigele oli tegemist minu jaoks hästi ägeda animega. Nüüd pole muud, kui et võtta käsile manga, mis pidavat isegi veel ägedam olema!

Kei näpib tisse.

Death Note: The Last Name

Aasta aega möödus hetkest, mil vaadatud sai Death Note'i esimene film ning juhuse tahtel sattusin nüüd teist vaatama. Emotsioonid olid vahelduvad, muidugi oli enamus sündmustikust animest tuttav, samas kui palju oli uut ja huvitavat ja "huvitavat". Loomulikult oleks võimatu olnud pea et 25 episoodi animet 2 tunni pikkusesse filmi ära mahutada ning mõnes mõttes olen ma isegi õnnelik, sest kui juba L'i tegelaskuju filmis niivõrd nõmeda ja napakana näis, siis olen ma tänulik, et Near ja Mello nägemata jäid.
Sündmustik oli tihe ning kiiretempoline kuni viimase hetkeni. Originaalne lõpplahendus jäi veidike kripeldama, mõnes mõttes oli see isegi tobe. Samas ei rikkunud see filmi väga ära ning kui mul oleks anime enne filmi vaatamist täiesti nägemata olnud, siis oleks filmivaatamine arvatavasti veelgi nauditavam olnud. Nurisemist põhjustav fakt oli aga pisike - nimelt suudeta Remist mees teha.

Vidioodid.