Super Mario huumor

Lugu sellest, kuidas Luigil saab viimaks kõrini sellest, kuidas tema teeb ränka tööd ning tema tunduvalt kuulsam vend saab kogu hiilguse osaliseks.



Seth MacFarlane'i klipp, kuidas Mario päästab printsessi, kuid ei saa sellist tasu mida ootas. Mitte sama naljakas kui eelmine video, kuid vaadatav.



Jõledalt pikk klipp sellest, kuidas üks tüüp mängib Super Mariot ning ebaõnnestub haledalt. 23 minutit suvalist sõimu, ometigi kuidagi hüpnotiseeriv värk.



Tobenaljakas Robot Chicken'i video sellest, kuidas Mario ja Luigi keeravad teeristmikult valele poole ja jõuavad Vice Citysse.

Dragonball Evolution

Kui rääkida filmimängudest, siis on enamjaolt kuulda virinat, kuidas filmimängud on mängumaailma häbiplekiks. Viimasel ajal on muidugi asjad paremaks läinud ning eks üks otsustavamaid faktoreid on ka algmaterjali tase, sest kui film on hea, siis on lootust, et ka mängust võib asja saada. Aga kui juba film on parajalt pask, siis ega sitast saia ei tee.

Dragonball Evolutioni puhul läheb käiku just see viimane variant. Tegu (nagu DB mängude puhul enamjaolt ikka) kaklusmänguga, mis järgib filmi lugu. Mängu kahjuks räägivad asjaolud, et tegemist on suhteliselt lühikese mänguga, seda on lihtne läbi teha, kasutades enamjaolt vaid ühte nuppu ning graafiline pool on ikka suhteliselt kesine. Lisaks on igal tegelasel peale kakluse võitmist öelda ka omane tunnuslause, milleks näiteks Gokule (ehk üldiselt siis filmi kõige badassimale tegelasele) ärritav “Phew, somehow I won”. Tõsiselt pisike piisake suures ja laias ookeanis, kuid suutis siiski pikapeale pinda käima hakata.


Ehk siis:

+ ma ei pidanud seda ostma
- mäng oli halvem kui film

Marvel ja erinevad kunstnikud

Eile, või pigem juba täna varahommikul, sai läbi vaadatud selline dokumentaalfilm nagu seda on "Jonathan Ross In Search Of Steve Ditko". Steve Ditko, kes ei tea, on sellise superkangelase nagu seda on Spider-Man kaasautor ning mõnda aega ka regulaarne kunstnik vastava tegelase koomiksiveergudel.

Kahjuks on Steve Ditko kunstianne minust vaikselt, kuid tõhusalt mööda läinud ning kokkupuude tema töödega on väiksem kui see seda väärt oleks. Tulevikus loodan asja parandada ning kui võimalik, siis muretseda endale ka esimeste Spider_man koomiksite kogumikraamat, mis ühel hetkel isegi Rahva RAamatus müügil oli, kuid mille ostmisega hiljaks jäin.

Kui jutt juba koomiksikunstnikele läks, siis otsustasin välja tuua enda lemmikud nii ühel kui ka teisel põhjusel ning just Marveli veergudelt tuttavad tüübid, sest selle "brändiga" on tutvus just kõige suurem. Esimesena tooks välja sellise tüübi nagu seda on Joe Bennett, kes jäi esimesena silma jällegi Ämblikmehe lehekülgedelt.

Selle raamatu kaudu käiski see esimene tutvumine - ämblikmees oli sel ajal hoopiski Ben Reilly.

Järgmine mees on vast kõige rohkem tuttav selliste tegelaste kaasautorina, nagu Fantastiline Nelik või Hämmastav Hulk. KA X - Mehed ja Kapten Ameerika on saanud oma näo tema järgi. Mehe nimi on Jack Kirby ning tutvus temaga sai tehtud Fantastilise Neliku esimeses volüümis.



Järgmise mehega sai tutvus jällegi tehtud Ämblikmehe lehekülgedel, kus tema kunstianne mind esmapilgul ei vapustanud. Hiljem sain aga näpud taha seitsmekümnendate lõpupool ilmunud X- Meeste numbritele ning sellest piisas, et minust fänn saaks. Daamid ja härrad - John Byrne.

Siit siis see X-Meni lehtedelt pärit näide.

Viimast meest võib aga pidada minu kõige suurimaks lemmikuks koomiksikunsti alal, või vähemalt Marveli ridades kindlasti. Juba tema isa oli Ämblikmehe ridades tuntud mees kui kohe peale Steve Ditko lahkumist ohjad enda kätte haaras. Mõlemad mehed on tuntud kui John Romita, üks siis vastavalt seenior ja teine juunior. Just juunior vallutas minu südame oma äratuntava stiiliga (eriti lahe on tema joonistatud Venom). John Romita Jr. pole võõras ka kodumaistele koomiksisõpradele, sest eestikeelses Ämblikmehes nägi juba esimeses numbris just tema pintslitõmbeid.





Lõppu veel üks kaasakiskuv 67 aasta Ämblikmehe animatsiooni alguslugu.

One Outs

One Outs on Shinobu Kaitani samanimelise manga põhjal loodud pesapallianime, mis räägib loo sellisest mehest nagu seda on Tokuchi Toua - mees, kes on püsinud Okinawal peetava kihlveopõhise pesapallimängu võitmatu palliheitjana. Ühel päeval satub Okinawale treeniguid läbiviiv Hiromichi Kojima, kes on kauaaegne keskpärasuses vireleva proffimeeskonna lööja ning nähes Tokuchi annet, veab temaga ta abi peale kihla. Läbi raskuste saab kihlvedu võidetud ning Tokuchi saabub meeskonnale appi, sõlmides meeskonna omanikuga vägagi imeliku palgalepingu.


Pesapall pole mind kunagi enne nii köitnud kui ta tegi seda One Outsi vaadates. Kunagi sai proovitud vaadata paari osa Majorit, aga see ei sütitanud kohe üldse mitte. One Outs aga lähenes asjale palju põneva külje pealt, ei mingit peategelase psühholoogilist vajadust/lubadust mäng võita (ei mingeid lapsepõlvetraumasid ega surmaeelseid lubadusi vanematele jne), vaid tavalise hasartmänguri püüdlused oma palgaleping plussis hoida ning samal ajal ka oma sõbrad ja tiimikaaslased närvivapustusest eemal hoida ning meistritiitel lähemale tuua. Pidev kassi-hiire mäng meeskonna omanikuga lisas sarjale piisavalt vürtsi, et teos oma lemmikute TOP nimekirja tõsta.


Muidugi polnud see ülesanne eriti raske, sest häälenäitleja Masato Hagiwara eelmised tööd Kaiji ja Akagi suutsid ennast tippu murda. Samade tegijate poolt vorbitud One Outs ei osutunud erandiks. Suurepärane anime, mille vaatamisel püsis minu suul pidev püsiv naeratus ning 25st osast jäi minu jaoks väheks.

Sellised pisarad olid ka minu silmis kui viimased osad ennast subberite tõttu oodata lasid. Samuti ka sarja lõppedes.

K-ON! 8-bit Sound Don't Say Lazy

Ehk siis selle kevadhooaja nunnuanime K-On!i ED laul vanas heas "telekamänguhelistikus". Lihtsalt sellel eesmärgil, et täita postitustevahelist mõttetühimikku, mis tekkinud uue hea teema otsinguil. Lisaks on tegemist ägeda loo ja animega. Ja Mioga, kes on maailma seksikaim bassist.

X-Men Origins: Wolverine

Filmi ennast ma näinud ei ole, kuid kui uute mängude otsimiseks läks, jäi silma just uue iksmeeste filmi mänguversioon, mis jutustab loo badass mutandi Wolverine'i sünnist ja tegemistest enne mutantide superjõuguga liitumist. Mäng keskendub just tema ajale Weapon X programmis, mis on kurja Kanada valitsuse poolt loodud supersõjardite vorpimise tarbeks. Mängu alguses istub metallküüntega poiss mälukustutamismasinas/elektritoolis ning pahad onud arutavad milliseid mälestusi kõige esimesena ära pühkida. Niimoodi käivituvad enamus levelitest.



Mängusisene graafika on normaalne, kuid vaheanimatsioonide oma, mis seletavad tähtsamaid stooriliine või mängu algus- ja lõpustseenid, on PSP skaalal võttes lausa võrratud ning kohati hakkab lausa kahju, et sellist asja ei pakuta mõne parema mängu juures. Kuigi ka sellel pole viga, siis viskab pidev kolmandas isikus vaenlaste veristamine lõpuks kopa ette. Kuigi kombinatsioone vaenlaste tapmiseks Wolverine küünte abil on mitmeid ja mitmeid ning mängu edenedes peaks neid vist isegi juurde tulema, siis reaalsuses saab enamuse mängu läbitud vana hea "ühe-nupu-kombinatsiooniga".


Puhata mäng ei lase, vaenlaseid ilmub su ette tosinate kaupa, kellest enamus on tõenäoliselt suitsiidsed tüübid, sest kes siis ikka paranemisvõimega metallküüsi omavale inimloomale vastu saaks. Varasematel levelitel lõpubossideks olnud tüüpe kohtab mängu edenedes juba igal pool ning hordide kaupa, mille tõttu kisub mäng veidikene igavaks, õnneks on mäng selle jaoks piisavalt lühike - keskpäeval alla tõmmatud mäng sai läbitud kuskil üheksa - kümne paiku õhtul, sealhulgas sai tehtud vahepeal lõunapaus, laetud PSP akut ning ühel korral jooksis mu piraatmäng lihtsalt kokku. Suurimat frustratsiooni tekitab siiski kogu mängu lõpupaha, keda tuleb lahata ikka päris mitu korda, enne kui lõputiitreid näha saab.

Kokkuvõtvalt öeldes oli tegemist täiesti rahuldava mänguga. Meel sai lahutatud ning vahekaadrid pakkusid ikka tõsist silmailu. Sellist tunnet, et tahaks seda mängu ka originaalkujul soetada aga ei tekkinud. Küll tahaks aga ära proovida suuremate konsoolide versioonid, mis pidavat goreimad olema.

Ehk siis:

+ hea meelelahutaja
+ oma žanri tipus
+ meeliülendavad vaheanimatsioonid

- üheülbaline
- frustreeriv lõpupaha
- vähe vägivalda




Siin ka väike video, milles näha nii gameplayd kui ka lahedat animatsioonigraafikat - LINK

Tokyo Marble Chocolate

TMC on kaheosaline romantiline OVA, mis sai ära vaadatud üpriski kaua aega tagasi. Lugu räägib kahest noorest, kellel on mõlemal minevikus suhetega asi kehvapoolsem olnud. Küll on neid erinevatel põhjustel maha jäetud või muul viisil haiget tehtud. Ühel päeval on noortel kokku lepitud kohtumine, kuid asjad ei lähe üldse nii nagu on plaanitud (nagu tavaliselt). Asjasse on segatud vanad sõbrad, uued tuttavad, suvalised võõrad ning üks kirev meigitud mähkmetes minieesel.

Kui minieesel välja arvata, siis oleks tegemist päris toreda ajaviiteanimega, aga kahjuks on asjad nii, et vaatamine piirneb siiski ühe korraga. Visuaalne pool on üldpildis meeldiv..kui minieesel välja arvata. Deem, kui vähe on vaja, et anime perse keerata. Sobib romantikutele, teistele ei pruugi meeldida.

School Mermaid

Kuna juba lühimanga lainele sai satutud, siis värskendasin mälu ja lugesin uuesti läbi sellise asja nagu seda on School Mermaid. SM (haha) räägib loo kahest tüdrukust, kes avastavad kooliruume koristades vihiku, mis räägib linnalegendist, mille kohaselt elavad koolibasseinis mereneitsid ning kui nende liha süüa, saab tüdruk oma ihaldatud poisi endale. Aga nagu alati ei ole kõik selline nagu näib ning plot twist on garanteeritud. Mööda külgi lugemine maha ei jookse.

Lingi leiab siit - School Mermaid

Love Strip

Taaskord üks selline lühemat sorti manga, mis sai läbitud just selsamal aja surnukslöömise eesmärgil. Räägib ta loo poisist ja tüdrukust. Poiss on tark, kuid tüdruk on selline tuulepea. Tüdruk on poissi armunud. Poiss ja tüdruk satuvad erinevatesse koolidesse. Tüdruk tahab saada samasse kooli kus poiss käib. Poiss lubab aidata tüdrukul õppida.
Õppimine on aga fiktsionaalsete jaapani noorte seas lai mõiste, sest õppimisega tegelevad nad vähesel määral ning peamine tegevus toimub kõigepealt poisi pükstes, seejärel tüdruku voodis. Hmm.

Siin ka link - Love Strip

Pandora's Cube

Pandora's Cube on üks sellistest one-shot mangadest, millega on mõnus onemangas aega surnuks lüüa ning selle eesmärgi vastav tükk ka täitis. Räägib ta loo kolmest poisist, kes juba lasteaias sõpradeks said, kuid suuremaks saades läksid nende teed lahku ning ühest neist kiusaja, teisest kiusatav ning kolmandast kiusatava õlg, mille najal nutmas käia. Ühel päeval aga hakkab koolis müstilisi asju juhtuma. Ei midagi üllatavat, aga siiski päris fun.

Mangat ennast saab lugeda siit - Pandora's Cube

Mõtisklusi Ghost in the Shell teemadel.

Ghost in the Shelliga sai tutvust tehtud päris mitu aastat tagasi, kui ära sai vaadatud sarja kaks suvalist osa. Sel hetkel sai otsustatud, et asi pole minu jaoks ning vaatamata suurepärasele OP laulule, jäi edasine suhtlemine olemata. Visuaalne külg oli küll kütkestav ning ideaalilähedane, aga sisu jäi minu jaoks kaugeks, ei tõmmanud see tehnikaühiskonna pahupool mind nii nagu seda tegid sel ajal igasugused shonenid ja muud värgid.

Eks oli tegemist ikkagi päris keerulise stooriga, mis igaühele loodud polnudki ning nõudis vaatajalt kaasamõtlemist ning tahes-tahtmata lülitas minu aju just vajalikul hetkel ennast välja. Umbes nagu ülikoolis seda on kultuuriteooria seminaril juhtunud, kui jutuvada kõrvale vajub ning maailma lahti hakatakse mõtestama ja pulkadest kokku panema.
Kuid. Uus kokkupuude siiski tuli, kui ühel hetkel vaatasin ära Ghost in the Shelli esimese filmi. Vastupidiselt sarjaga, nautisin ma siinkohal iga hetke ning ei suutnud seda muudatust endas ära imestada. Mis kurat toimub?


Räägitakse küll, et tegemist klassikaga ja kui see anime on vaatamata, siis pole tegeimst õige animefänniga. Ei ütleks küll, et teadmised või staatus animekeskkonnas peale seda vaatamist kohe kõrgustesse tõusid või üldse mingi muudatuse läbi elasid. Tegelikult oli film lihtsalt hea elamus.
Sarja hakkasin uuesti tõmbama ning esimesed osad ootavad kettal vaatamist. Kas teine katse toob tulemuse?

Siin sarja kickass opening song. Long live Yoko Kanno!!!

Uus Tulek

Kuna animepisik tükk aega jälle puhkust on saanud (pole aega ja jaksu olnud), siis mõtlesin blogisse väikese uuenduskuurisüsti teha ning samal ajal ka oma piire laiendada, tehes siin tulevikus juttu ka muudest asjadest lisaks animele ja mangale. Kõik, mis vähegi mu silma ette satub ja huvitavana tundub (ning nohiklik on), selle ka tõenäoliselt edastan siia. Varsti on eksamid läbi ning aega blogile pühendada piisavalt. Kuulmiseni!