Higurashi no Naku Koro ni

Järjekordne anime, mille Tuletegija kõvaketalt soetasin. Olin enne natuke selle anime teise hooaja mõnda osa näinud ning kuna need huvitavatena tundusid, oli selle anime endale hankimine must. Anime sai läbitud loetud päevadega ning need tundusid mööduvat niivõrd ruttu...
Higurashi on tehtud samanimelise mängu põhjal, mis seletab ka selle anime veidrat ülesehitust - ta koosneb kuuest (vist) erinevast chapterist, mis omakorda kestavad umbes 3 - 5 episoodi jagu. Lugu ise on väga verine - väikeses Hinamizawa külakeses toimuva iga-aastase pidustuse ajal nende jumala jaoks, tapetakse keegi ning hiljem kaob lisaks tapetule veel keegi. Teooriad on palju, kuid kuna üksi neist tõestatud pole, on sündmustejada needusega põhjendatud.
Peategelane Maebara Keiichi, kes on suhteliselt äsja Hinamizawasse kolinud, ei suuda mitte tähele panna kahtlaseid asjaolusid ning fakti, et tema sõbrad tema eest midagi varjavad. Asjade edenedes aga leiab keegi taaskord oma verise lõpu...
Kui esmapilgul tundub Higurashi lihtsalt sellise tavalise "verise" animena ning ainus põnevus, mida sealt leida võib, on ära arvata kes järgmisena maha koksatakse ning kelle poolt, siis pole see päris nii. Seeria keskel algav detective chapter seletab lahti sarja alguspoolel esinenud chapteri põhjalikumalt ning hoopiski teise nurga alt, paljastades tegeliku tõe. Endal peksis süda seda vaadates küll natuke teises rütmis kui tavaliselt harjunud olen.
Mulle Higurashi meeldis, ta oli piisavalt twisted, ning minu maitse jaoks vajalik huumoriannus ei olnud samuti puudu. Kokkuvõttes oli tegemist ühe vägagi hea animega, mis varastas koha minu kujuteldavas Anime TOP 10-es.

Vägivald on kolkaküla üks väheseid tegevusi.

History's Strongest Disciple Kenichi

Mäletan, et selle seeriaga sai algust tehtud millalgi eelmise aasta lõpupoole, kahjuks jäi vaatamine pooleli, sest ma ei viitsinud osi arvutisse tõmmata, kuna prioriteedid olid teised. Tänu baka.ee kokkutulekule ja Tuletegija suurele animekogule tema välisel kõvakettal sai see tühimik täidetud ning kõik puuduvad HSDK osad enda kettale siirdatud. Sellest tulenevalt on see sari nüüdseks omadega lõpule jõudnud.

Animet ennast ma liigitada ei oska. Netist otsida ka ei viitsi, seega on tegemist puhtalt spekulatsioonidega (mis siiski üpriski sobivad tunduvad). Tegemist võitlusanimega (kui selline asi üldse olemas on) - teate küll, palja ülakehaga musklis noormehed peksavad teineteist, kuni üks kaotab. Selline tüüpiline shoneni maik oli ka kõvasti juures - peategelase ümber koondub mingi rühm tugevaid (kuid mitte nii tugevaid kui tema) inimesi ning algab nn. hea ja kurja võitlus. Iga vastutuleva negatiivsust külvava grupeeringu peapomo jääb tavaliselt muidugi peategelase alistada...
Huumorit oli animes mõnusalt, kuigi selle 50 osa jooksul jõudsid mõned naljad ka korduda. Sellest hoolimata oli päris lõbaus vaatamine. Mina, kui animet mitte veel nii palju vaadanud inimene (võrreldes mõne teisega), olin päris positiivselt üllatunud, et suutsin leida tollest animest üpriski palju viiteid teistele animetele, tekkis kuidagi soe tunne. Tegelased olid ka mõnusad ja tegevus toimus üpriski sujuvalt, seega selle koha pealt nurisemist ei tohiks väga olla.
Negatiivsete külgede poole pealt aga võiks välja tuua mitmeidki asju alates stooriliini sisse segatud klišeelise lapsepõlvelubadusega lõpetades ärritavate pisiasjadega nagu näiteks rõõmsameelse lõpuloo sissetung dramaatilise varjundiga lõpusekundite stseeni. Ka sarja lõpp oli veidike pettumustvalmistav, sest mina kui paadunud romantik lootsin näha Kenichi ja Miu suhte kinnitamist või midagi sarnast. Reaalsus oli aga mõnevõrra teistsugune ning lõpusekunditel taevast vanamehe seljas alla toodud Kenichi teatas oma "tagasitulekust" samal ajal kui Miu oli jäetud jõe teisele kaldale üksinda teleskoobist otsustavat lõpplahingut jälgima. See oli koht, kus anime tegemise eest vastutavad inimesed puusse olid pannud. Vähemalt minu silmis.
Sellest kõigest hoolimata suutsin leida positiivsust rohkem kui negatiivsust ning see anime oli väärt seda aega, mida ma selle vaatamiseks kulutasin. Samuti ärgitas see mind uuesti jätkama Juushin Enbu osade allalaadimisega arvutisse...

Rape? Rape!

Ninja Scroll

Ma ei mäleta kui kaua sellest möödunud on mil ma viimati seda filmi vaatasin, kuid fakt on see, et tegemist oli üpriski nauditava teosega. Stoori iseenesest ei olnudki ju midagi enneolematut (võiks isegi öelda, et kergelt klišeelise maiguga), aga siiski suutis paeluda. Film peitis endas lahedaid tegelasi alates kiviks muutuva kurjamiga lõpetades väikse vanamehega, kes on valmis inimesi mürgitama, et saada enda tahmist. Ka tegevusest ei olnud puudust - lahedad võitlused eesotsas, imelik animeerootika kohe kandadele astumas. Visuaalne pool on üpriski kaunis ning nendele, kes suuremas osas uusi, ilusaid ja "läikivaid" animeid vaatavad, on ta tõenäoliselt mõnusaks vahelduseks. Audio poole pealt mälu petab, muusikast pole halli aimugi, kuid mäletan seda, et film sai vaadatud läbi kaks korda - nii sub- kui ka dub-versioonina. Rahule jäin mõlemaga. Hea film, mida kõlbab vaadata küll.

Et rahvale verd näidata, lööb peategelane meeleldi mõnel kurjamil ajud sisse.

Wanted

Tegemist Eiichiro Oda mangaga, mis koosneb viiest lühijutust. Lood pärinevad ajast enne One Piece'i tegemist(kuigi kummipoiss Luffyt võib ka selles väljaandes kohata) ja ajast, mil Oda oli alles üks Nobuhiro Watsuki assistentidest Rurouni Kenshini seeria juures. Joonistusstiili juures on terve väljaande jooksul näha pidevat arengut, kuna jutud on pandud kronoloogilisse järjekorda. Manga nimilooga "Wanted"(mille ta tegi 17 aastasena) on Oda võitnud mitmeid auhindu. Tegemist on nagu ikka mitmete hästi tempokate ja humoorikate lugudega, täpselt nagu Odale kombeks on. Soovitan.

Kes soovivad, saavad manga oma arvutisse laadida järgmiselt leheküljelt -
http://www.kefi.org/wanted.php

Afro Samurai

Tegemist pole küll kõige värskema animega, kuid selle aastanumbri sisse ta mahub. Kuna tegemist on väga laheda animega, otsustasin just sellest ülitisest esimese animearvustuse oma blogisse teha(tähelepanu edit: teema on kopitud vanast blogist ning post on umbes pool aastat vana).Afro Samurai peategelaseks on samurai, kelle nimi ongi Afro (võib olla on see ka tema hüüdnimi, kuid animes poöörduti tema poole just sellise nimega). Väga naljakas oli vaadata kohti, kus näidati tema lapsepõlve ning tema sõbrad teda Afroks hüüdsid (eriti naljakaks tegi asja tema suht - koht siilisoeng). Tegevus võtab aset huvitavas maailmas. Vanaaegsed samuraid ja muud sõdalased, vanaaegsed ehitised ja taustad - kõik see on kokku segatud tänapäeva tehnoloogia ja -relvadega. Samuti võib alguses ettevaatlikuks anime suhtes teha fakt, et soundtrack koosneb valdavas enamuses hip - hopist, mille taga seisab üks Wu - Tang Clan'i liidreid Rza. Isiklikult mulle selline muusika väga meeldib ning stiililiselt on see üpriski kokkusulav anime teemaga (kes Wu teemaga tuttav on, see arvatavasti mõistab).Lugu on iseenesest mõnevõrra klisheelik ning imelik. Nimelt - maailmas on olemas kaks nummerdatud peapaela, vastavalt siis number üks ja number kaks. Number ühe omanik on praktiliselt jumala staatuses ning teda ei tohi mitte keegi puutuda. Välja arvatud number kahe omanik, kes tohib number ühele väljakutse esitada ja tema peapaela õiguse eest võidelda. Samas number kahele tohib igaüks väljakutse esitada, et peapaela endale saada. Anime alguses on number ühte kandva peapaela omanik Afro isa ning ta kutsub välja nn. püssikangelane Justice, kes ka Afro isa tapab ning tema peapaela enda valdusesse saab. Afro soovib muidugi kättemaksu...Anime teevad eriti lahedaks tegelaste hääled. Kui harilikult olete harjunud kuulma animedes jaapanikeelset heliriba, siis Afro Samurai käib teist rada. Näitlejatekaart on üpriski muljetavaldav, kuna peategelasele annab hääle Samel L. Jackson, samuti võib kuulda ka Ron Perlmani ja Kelli Hu häält. Kuna rohked verised stseenid ja vulgaarsem kõnekeel on anime ametlikult alaealistele vaatamiskõlbmatuks tunnistanud, võib kuulda samasugust teksti nagu mitmeski Samuel L. Jacksoni filmis. Võtke kasvõi näiteks järgnev lause - "Don't fight this fucker! He's got arrows and grenades n' shit!"Tegelased on (vähemalt minu arust) üpriski lahedad, värvikad ja huvitavad. Peategelane Afro, tema hüperaktiivne ninjast kaaslane NinjaNinja, karupeaga mõõgavõitleja, kondine püssimees Justice...Üldhinnang animele oleks positiivne. Kuigi selle viie osa jooksul jäi lugu ise natukene segaseks tänu viimases osas esinenud peapaeladele (rohkem ei ütle, vaadake ise), soovitan seda animet siiski vaadata.

siit võib aga leida Afro Samurai soundtracki -->http://rapidshare.com/files/14904566/Afro_Samurai_The_Soundtrack_2007_-_The_RZA_-_41st.rar

Peategelane joogatrennis.

Genshiken

Taaskord üks lemmikanimete hulka kuuluv ülitis(kuigi samanimeline manga on minu arust animest siiski peajagu üle). Genshinkeni teeb nauditavaks tõsiasi, et tegemist ei ole animega, kus ülivõimetega bishounenid maailma päästavad või kari ülisuurte tissidega tibid üksikule kõhetule vennikesele külge löövad, vaid tegemist on tavaliste inimestega, kellega on animesõpradel lihtne samastuda. Miks? Sest Genshinken=otaku anime. Tegu animega, mis käsitleb animesõprade elu, nende eraelu kõverusi ja teistmoodi maailmavaadet...
Tegelikult oli eelnev tutvustus natuke bullshit. Alustame uuesti. Kõik animenohikud palun tõstke oma käed püsti. Nii, neile kes käed püsti tõstsid, see anime tõenäoliselt meeldib. Sest see on sama hea kui enda elust pajatavat animet vaadata.
Ah lihtsalt vaadake seda animet, päriselt ka, see on hea...

EDIT: Nüüd hiljem üle lugedes on ikka päris pask tutvustus tehtud. Tuleb teise hooaja ülevaatega see vast heastada.

Nohikud ja mängunaiste aluspesu on kui sukk ja saabas

Air

Air kuulub ühtede mu lemmikanimete hulka. Kuigi tegemist on hentai mängu põhjal tehtud animega ei ole Air'is hentaist haisugi, vaid tegemist on ühe väga südamliku animega. Esimese osa selline laidback hoiak ei anna animest kogu pilti, sest sarja edenedes süveneb emotsioonide poole pealt kurbus aina enam ja enam sisse ning isiklikult mul oli küll raskusi et viimaste episoodide ajal mitte töinama hakata.
Lugu on natuke veidravõitu, kuid imelikul kombel kaasatõmbav. Peategelane Yukito on rändur, kes reisib linnast linna, et leida taevas elavat tiibadega tüdrukut. Ühes väikses mereäärses linnas kohtab ta Mizuzu't, noort tüdrukut kes tahab kohutaval kombel Yukito sõbraks saada. Sealt saab alguse Yukito sündmusterohke teekond taevas elava tüdruku otsinguil...
Visuaalse poole pealt on enamus mulle meeltmööda kui mõningad pisikesed soengudefektid välja arvata. Audiovisuaalne külg on samuti kaunis.
Maitsed on erinevad ja mõnele teist ei pruugi see anime meeldida, kuid minu arust on tegemist märkimistväärt kunstiteosega, mis on väärt kopsud õhku täis tõmmata ja tema vaatamist täiest kõrist karjudes soovitada. Ja kui teil väga veab võite teiegi järgmisel korral taevasse vaadates tiibadega tüdrukut näha(tõenäoliselt siiski mitte, ei).

See tüüp rebis alaealisi tüdrukuid mõlemalt poolt.