Hellsing: Seras Victoria

Selle treileri leidsin soomlaste FOPS foorumilt ning üllatusin. Ma ei oska öelda kas meeldivalt või mitte, sest treiler jätab suhu sellise ülepaisutatud Hollywoodiliku actioni mulje, kus suurteos ära soperdatakse ning Hellsingi film Alone in the Dark'iga samasse patta veeretatakse. Potentsiaali selle filmil muidugi oleks, samas jätab klipp vägagi soovida oma informatiivsuse osas. Muidugi on netis infot, kuid selle otsimiseks olen ma liiga arg: mine tea mis ebameeldivaid avastusi niimoodi teha võib. Alucardi esinemine filmis on kahtluse all, samamoodi teeb ettevaatlikuks ka Serase nimetamine peategelaseks. Treilerist hõngub vägagi palju sellist badass fiilingut, kuid kahjuks ei ole Seras kunagi eriline badass olnud. Mine tea kuidas selline asi välja kukub...

Higurashi no Naku Koro ni

Järjekordne anime, mille Tuletegija kõvaketalt soetasin. Olin enne natuke selle anime teise hooaja mõnda osa näinud ning kuna need huvitavatena tundusid, oli selle anime endale hankimine must. Anime sai läbitud loetud päevadega ning need tundusid mööduvat niivõrd ruttu...
Higurashi on tehtud samanimelise mängu põhjal, mis seletab ka selle anime veidrat ülesehitust - ta koosneb kuuest (vist) erinevast chapterist, mis omakorda kestavad umbes 3 - 5 episoodi jagu. Lugu ise on väga verine - väikeses Hinamizawa külakeses toimuva iga-aastase pidustuse ajal nende jumala jaoks, tapetakse keegi ning hiljem kaob lisaks tapetule veel keegi. Teooriad on palju, kuid kuna üksi neist tõestatud pole, on sündmustejada needusega põhjendatud.
Peategelane Maebara Keiichi, kes on suhteliselt äsja Hinamizawasse kolinud, ei suuda mitte tähele panna kahtlaseid asjaolusid ning fakti, et tema sõbrad tema eest midagi varjavad. Asjade edenedes aga leiab keegi taaskord oma verise lõpu...
Kui esmapilgul tundub Higurashi lihtsalt sellise tavalise "verise" animena ning ainus põnevus, mida sealt leida võib, on ära arvata kes järgmisena maha koksatakse ning kelle poolt, siis pole see päris nii. Seeria keskel algav detective chapter seletab lahti sarja alguspoolel esinenud chapteri põhjalikumalt ning hoopiski teise nurga alt, paljastades tegeliku tõe. Endal peksis süda seda vaadates küll natuke teises rütmis kui tavaliselt harjunud olen.
Mulle Higurashi meeldis, ta oli piisavalt twisted, ning minu maitse jaoks vajalik huumoriannus ei olnud samuti puudu. Kokkuvõttes oli tegemist ühe vägagi hea animega, mis varastas koha minu kujuteldavas Anime TOP 10-es.

Vägivald on kolkaküla üks väheseid tegevusi.

History's Strongest Disciple Kenichi

Mäletan, et selle seeriaga sai algust tehtud millalgi eelmise aasta lõpupoole, kahjuks jäi vaatamine pooleli, sest ma ei viitsinud osi arvutisse tõmmata, kuna prioriteedid olid teised. Tänu baka.ee kokkutulekule ja Tuletegija suurele animekogule tema välisel kõvakettal sai see tühimik täidetud ning kõik puuduvad HSDK osad enda kettale siirdatud. Sellest tulenevalt on see sari nüüdseks omadega lõpule jõudnud.

Animet ennast ma liigitada ei oska. Netist otsida ka ei viitsi, seega on tegemist puhtalt spekulatsioonidega (mis siiski üpriski sobivad tunduvad). Tegemist võitlusanimega (kui selline asi üldse olemas on) - teate küll, palja ülakehaga musklis noormehed peksavad teineteist, kuni üks kaotab. Selline tüüpiline shoneni maik oli ka kõvasti juures - peategelase ümber koondub mingi rühm tugevaid (kuid mitte nii tugevaid kui tema) inimesi ning algab nn. hea ja kurja võitlus. Iga vastutuleva negatiivsust külvava grupeeringu peapomo jääb tavaliselt muidugi peategelase alistada...
Huumorit oli animes mõnusalt, kuigi selle 50 osa jooksul jõudsid mõned naljad ka korduda. Sellest hoolimata oli päris lõbaus vaatamine. Mina, kui animet mitte veel nii palju vaadanud inimene (võrreldes mõne teisega), olin päris positiivselt üllatunud, et suutsin leida tollest animest üpriski palju viiteid teistele animetele, tekkis kuidagi soe tunne. Tegelased olid ka mõnusad ja tegevus toimus üpriski sujuvalt, seega selle koha pealt nurisemist ei tohiks väga olla.
Negatiivsete külgede poole pealt aga võiks välja tuua mitmeidki asju alates stooriliini sisse segatud klišeelise lapsepõlvelubadusega lõpetades ärritavate pisiasjadega nagu näiteks rõõmsameelse lõpuloo sissetung dramaatilise varjundiga lõpusekundite stseeni. Ka sarja lõpp oli veidike pettumustvalmistav, sest mina kui paadunud romantik lootsin näha Kenichi ja Miu suhte kinnitamist või midagi sarnast. Reaalsus oli aga mõnevõrra teistsugune ning lõpusekunditel taevast vanamehe seljas alla toodud Kenichi teatas oma "tagasitulekust" samal ajal kui Miu oli jäetud jõe teisele kaldale üksinda teleskoobist otsustavat lõpplahingut jälgima. See oli koht, kus anime tegemise eest vastutavad inimesed puusse olid pannud. Vähemalt minu silmis.
Sellest kõigest hoolimata suutsin leida positiivsust rohkem kui negatiivsust ning see anime oli väärt seda aega, mida ma selle vaatamiseks kulutasin. Samuti ärgitas see mind uuesti jätkama Juushin Enbu osade allalaadimisega arvutisse...

Rape? Rape!