Wanted

Tegemist Eiichiro Oda mangaga, mis koosneb viiest lühijutust. Lood pärinevad ajast enne One Piece'i tegemist(kuigi kummipoiss Luffyt võib ka selles väljaandes kohata) ja ajast, mil Oda oli alles üks Nobuhiro Watsuki assistentidest Rurouni Kenshini seeria juures. Joonistusstiili juures on terve väljaande jooksul näha pidevat arengut, kuna jutud on pandud kronoloogilisse järjekorda. Manga nimilooga "Wanted"(mille ta tegi 17 aastasena) on Oda võitnud mitmeid auhindu. Tegemist on nagu ikka mitmete hästi tempokate ja humoorikate lugudega, täpselt nagu Odale kombeks on. Soovitan.

Kes soovivad, saavad manga oma arvutisse laadida järgmiselt leheküljelt -
http://www.kefi.org/wanted.php

Afro Samurai

Tegemist pole küll kõige värskema animega, kuid selle aastanumbri sisse ta mahub. Kuna tegemist on väga laheda animega, otsustasin just sellest ülitisest esimese animearvustuse oma blogisse teha(tähelepanu edit: teema on kopitud vanast blogist ning post on umbes pool aastat vana).Afro Samurai peategelaseks on samurai, kelle nimi ongi Afro (võib olla on see ka tema hüüdnimi, kuid animes poöörduti tema poole just sellise nimega). Väga naljakas oli vaadata kohti, kus näidati tema lapsepõlve ning tema sõbrad teda Afroks hüüdsid (eriti naljakaks tegi asja tema suht - koht siilisoeng). Tegevus võtab aset huvitavas maailmas. Vanaaegsed samuraid ja muud sõdalased, vanaaegsed ehitised ja taustad - kõik see on kokku segatud tänapäeva tehnoloogia ja -relvadega. Samuti võib alguses ettevaatlikuks anime suhtes teha fakt, et soundtrack koosneb valdavas enamuses hip - hopist, mille taga seisab üks Wu - Tang Clan'i liidreid Rza. Isiklikult mulle selline muusika väga meeldib ning stiililiselt on see üpriski kokkusulav anime teemaga (kes Wu teemaga tuttav on, see arvatavasti mõistab).Lugu on iseenesest mõnevõrra klisheelik ning imelik. Nimelt - maailmas on olemas kaks nummerdatud peapaela, vastavalt siis number üks ja number kaks. Number ühe omanik on praktiliselt jumala staatuses ning teda ei tohi mitte keegi puutuda. Välja arvatud number kahe omanik, kes tohib number ühele väljakutse esitada ja tema peapaela õiguse eest võidelda. Samas number kahele tohib igaüks väljakutse esitada, et peapaela endale saada. Anime alguses on number ühte kandva peapaela omanik Afro isa ning ta kutsub välja nn. püssikangelane Justice, kes ka Afro isa tapab ning tema peapaela enda valdusesse saab. Afro soovib muidugi kättemaksu...Anime teevad eriti lahedaks tegelaste hääled. Kui harilikult olete harjunud kuulma animedes jaapanikeelset heliriba, siis Afro Samurai käib teist rada. Näitlejatekaart on üpriski muljetavaldav, kuna peategelasele annab hääle Samel L. Jackson, samuti võib kuulda ka Ron Perlmani ja Kelli Hu häält. Kuna rohked verised stseenid ja vulgaarsem kõnekeel on anime ametlikult alaealistele vaatamiskõlbmatuks tunnistanud, võib kuulda samasugust teksti nagu mitmeski Samuel L. Jacksoni filmis. Võtke kasvõi näiteks järgnev lause - "Don't fight this fucker! He's got arrows and grenades n' shit!"Tegelased on (vähemalt minu arust) üpriski lahedad, värvikad ja huvitavad. Peategelane Afro, tema hüperaktiivne ninjast kaaslane NinjaNinja, karupeaga mõõgavõitleja, kondine püssimees Justice...Üldhinnang animele oleks positiivne. Kuigi selle viie osa jooksul jäi lugu ise natukene segaseks tänu viimases osas esinenud peapaeladele (rohkem ei ütle, vaadake ise), soovitan seda animet siiski vaadata.

siit võib aga leida Afro Samurai soundtracki -->http://rapidshare.com/files/14904566/Afro_Samurai_The_Soundtrack_2007_-_The_RZA_-_41st.rar

Peategelane joogatrennis.

Genshiken

Taaskord üks lemmikanimete hulka kuuluv ülitis(kuigi samanimeline manga on minu arust animest siiski peajagu üle). Genshinkeni teeb nauditavaks tõsiasi, et tegemist ei ole animega, kus ülivõimetega bishounenid maailma päästavad või kari ülisuurte tissidega tibid üksikule kõhetule vennikesele külge löövad, vaid tegemist on tavaliste inimestega, kellega on animesõpradel lihtne samastuda. Miks? Sest Genshinken=otaku anime. Tegu animega, mis käsitleb animesõprade elu, nende eraelu kõverusi ja teistmoodi maailmavaadet...
Tegelikult oli eelnev tutvustus natuke bullshit. Alustame uuesti. Kõik animenohikud palun tõstke oma käed püsti. Nii, neile kes käed püsti tõstsid, see anime tõenäoliselt meeldib. Sest see on sama hea kui enda elust pajatavat animet vaadata.
Ah lihtsalt vaadake seda animet, päriselt ka, see on hea...

EDIT: Nüüd hiljem üle lugedes on ikka päris pask tutvustus tehtud. Tuleb teise hooaja ülevaatega see vast heastada.

Nohikud ja mängunaiste aluspesu on kui sukk ja saabas

Air

Air kuulub ühtede mu lemmikanimete hulka. Kuigi tegemist on hentai mängu põhjal tehtud animega ei ole Air'is hentaist haisugi, vaid tegemist on ühe väga südamliku animega. Esimese osa selline laidback hoiak ei anna animest kogu pilti, sest sarja edenedes süveneb emotsioonide poole pealt kurbus aina enam ja enam sisse ning isiklikult mul oli küll raskusi et viimaste episoodide ajal mitte töinama hakata.
Lugu on natuke veidravõitu, kuid imelikul kombel kaasatõmbav. Peategelane Yukito on rändur, kes reisib linnast linna, et leida taevas elavat tiibadega tüdrukut. Ühes väikses mereäärses linnas kohtab ta Mizuzu't, noort tüdrukut kes tahab kohutaval kombel Yukito sõbraks saada. Sealt saab alguse Yukito sündmusterohke teekond taevas elava tüdruku otsinguil...
Visuaalse poole pealt on enamus mulle meeltmööda kui mõningad pisikesed soengudefektid välja arvata. Audiovisuaalne külg on samuti kaunis.
Maitsed on erinevad ja mõnele teist ei pruugi see anime meeldida, kuid minu arust on tegemist märkimistväärt kunstiteosega, mis on väärt kopsud õhku täis tõmmata ja tema vaatamist täiest kõrist karjudes soovitada. Ja kui teil väga veab võite teiegi järgmisel korral taevasse vaadates tiibadega tüdrukut näha(tõenäoliselt siiski mitte, ei).

See tüüp rebis alaealisi tüdrukuid mõlemalt poolt.

Lucky Star

Üle pika aja ilmub siia blogisse üks järjekordne (anime)arvustus. Seekordseks ohvriks valisin ma Lucky Star'i, mis toob minus esile mõnevõrra vastakaid arvamusi. Ühest küljest on tegu (minu silmis vähemalt) ühe kõige mõttetuma animega maamunal. Kujutage hetkeks ette Kanal 2-e saate "Tere õhtust" animeversiooni ning "Õnnetähe" teema on teil põhimõtteliselt selge. Väikesed nunnud animetüdrukud räägivad kuidas mida süüa, millal mida teha ja jagavad ka muid huvitavaid ja kasulikke näpunäiteid. Märulisõpradel ei ole siia asja...
Teisest küljest on kogu konseptsioon üllatuslikul kombel üpriski paeluv ning mul ei ole õrna aimugi millest see tingitud on. Võib olla kogu animest üleajav nunnufaktor(moe, moe, moe!!!)? Ilusad värvid? Südant soojendavad tegelased? Mõnus huumor? Kurat seda teab, ainus selge asi siin on see, et seda animet soovitan kõigil vaadata. Kasvõi ühe osa.

Aga seda süüakse vot nii...

Death Note: The Movie

Shūsuke Kaneko, 2006

Kuna anime "Death Note" on nüüdseks omadega otsa saanud, otsustasin ära vaadata sama nime kandva mängufilmi. Film tõi endaga kaasa nii mõningaid positiivseid emotsioone kui ka negatiivseid üllatusi. Positiivseks küljeks võiks lugeda selle, et ma kartsin hullemat. Kuna pole enne Jaapani filmitööstusega varem nii põhjalikult tutvunud ega ka suuremat tähelepanu pööranud, siis olid mu eelarvamused vägagi negatiivse varjundiga. Pikema vaatamise peale aga üllatusin. Film oleks küll võinud parem olla, aga polnud ka väga vigagi.
Negatiivsemad küljed avaldusid filmi kompaktsuse kasuks langetatud kärpimistes ning ka mõningad tegelased olid kuidagi kohmetud mu silmis. Näiteks võiks tuua L'i, kelle saapaid ei suutnud Ken'ichi Matsuyama kahjuks täielikult täita, vaid vaba ruumi jäi liiga palju üle. Üleüldse jättis L kuidagi armetu mulje, nagu polekski tegemist talendika detektiivi, vaid hoopis keskpärase cosplayer'iga. Samamoodi pidin pettuma Misa's, kes tegi filmis ainult paar esinemist ja ei olnud üldsegi nii armas ja nunnu kui ta oli seda olnud animes.
Samuti jätsid mõruda maigu suhu nö. "alternatiivsed lahendused" filmis. Loomulikult ei saa kahetunniselt filmilt nõuda täielikku manga/anime loo järgimist, samas tundus mulle, et spetsiaalselt filmi jaoks loodud Shiori Akino, kes täitis Light'i tüdruku rolli, oli natuke liiga ekstreemne lähenemine? Samas on mõnikord alternatiivsed lahendused vältimatud nagu sai juba eelnevalt väljatoodud.
Esimese filmi lõpplahendus jäi kuidagi piinama. Light'i ja L'i esimene kohtumine oli kuidagi võlts ning jättis mulje, et filmi stoorilain hakkab originaalse omast aina enam ja enam kaugenema(ning hiljem endale teise filmi sisu natuke spoilerdades selles ka veendusin).
Siiski ma arvan, et see film väärib vaatamist. Eriti just selle anime- ja mangafännidel, sest see annab võimaluse näha tegevust, karaktereid ja kogu olustikku natukese teistsuguse pilgu läbi.
Kõlbab küll.

Shingamid pooldavad surma ja tervislikke eluviise.

Death Note

Olgu alustuseks kohe ära öeldud, et tegemist on ühe minu vaieldamatu lemmikanimega. Praegu tagasi vaadates on naljakas tõdeda, et alguses suhtusin sellesse animesse väga skeptiliselt, kuid olles ära näinud paar esimest osa muutus mu meel radikaalselt. See meeletult pingeline põnevus, mõnevõrra väärastunud maailmavaatega peategelane, tempokas kassi ja hiire mäng...See kõik oli nii hämmastavalt võrratu. Death Note oli midagi hoopis teistsugust kui ma teda ette kujutasin ning mu põhjendamatult negatiivse varjundiga eelarvamused põrmustati julmalt. Ja parem ongi.
Loost. Yagami Light on keskkooli õpilane, kes ühel päeval leiab kooliõuest vihiku. Vihiku kaanele on kirjutatud kaks sõna: Death Note. Sisekaanele on kirjutatud aga reeglid ja juhendid vihiku kasutamiseks ning Light avastab, et tegemist on vihikuga, mille abil on võimalik inimesi tappa.
Peale kohtumist shinigamiga(tõlkes "surmajumal"), kelle nimeks on Ryuk, hakkab tema peas küpsema plaan, mille kohaselt loob ta uue, kuritegevusest ja silmakirjalikkusest vaba maailma ning näeb ennast selle uue maailma Jumalana. Niimoodi asubki Light oma "kohtuotsuseid" täide viima, hakates vihiku abiga kurjategijaid tapma ning saades sellega endale hüüdnime Kira. Tema teele astub aga L, kuulus detektiiv, kes tõotab Kira iga hinna eest tabada. Algabki kassi - hiire mäng.
Visuaalselt on anime väga ilus, üpriski detailne, kuid samas mitte midagi uut ega erilist pakkuv. Siiski piisavalt stiilne, et oma vaatajatele mitte pettumust tuua.
Kuigi nii mõnestki kohast võib kuulda/lugeda, et sari mõnevõrra oma põnevusest poolepeal kaotab, ei ole ma selle väitega täiesti nõus. Minu arust on see kõik vaid hetkeline tagasilöök sel hetkel toimunud sündmuste tõttu, mis animes toimusid. Põnevust piisab ning seda peaegu kuni lõpuni.
Kuna kõik on lihtsalt nii vapustavalt hästitoimiv, ei jää mul muud üle kui seda vaatamiseks täiesti kõlblikuks lugeda. Enamgi veel, kohustuslikuks isegi. Soovitan(korduvalt)!

Mendid on platsis

Trava: Fist Planet

Tegemist on neljaosalise OVAga, mis anti välja 2003 aastal. Rezissöörideks sellel animel on Katsuhito Ishii ja Takeshi Koike. Viimane nimetatutes on tööd teinud ka sellise projekti juures nagu Animatrix.
Lugu on ise järgmine. Trava ja tema partner Shinkai soovivad osa võtta robotite võitlusmängust nimega Fist Planet. Sellejaoks on neil aga vaja raha ning raha kokkusaamiseks teevad nad juhutöid. Seekordne tööots viib neid kaardistama kauget planeeti, mida ümbritsevad kahtlased jutud. Teel sinna päästavad nad kosmoses sihitult ringilendava kapsli, mille seest leiavad nad endale uue kaaslase...
Anime kõige positiivsemaks pooleks on tema visuaalne stiil, mis on animele üldjoontes ebatüüpiline. Samuti võib leida palju mõnusat (kuid kohati imelikku) huumorit ning mõnusaid tegelasi. Neid tervikuks kokku pannes ongi saadud järjekordne anime, mida vaadata soovitav nõuanne kohe kindlalt saadab.

Õed Tihedad

Ah My Goddess! (OVA)

Keiichi Morisato on ülikooli õpilane, kes ühel õhtul on üksinda meeste ühiselamut valvama jäänud. Tühi kõht sunnib telefoni teel toitu tellima hakkama, kuid Keiichi valib kogemata vale numbri, sattudes jumalannade "kuumale liinile". Järgmisel hetkel astub peeglist välja Belldandy, jumalanna kes lubab täita Keiichi ühe soovi, mis iganes see ka poleks. Too aga peab seda naljaks ning soovib, et Belldandy oleks igavesti temaga koos. Peale selle soovi täitumist visatakse Keiichi aga ühiselamust välja, kuna ta avastatakse koos Belldandyga. Meeste ühiselamus nimelt ei ole naiste viibimine lubatud. Seega asuvad nad otsima endale uut elamispaika, et nende kooselu saaks alata.
See viieosaline OVA on tegelikult oma väljalaskeaastale (1993) vaatamata üpriski ilusa väljanägemisega. Uuemaid seeria osi ei ole ma lähemalt näinud, kuid piltide pealt tunduvad nad isegi OVAle alla jääma, mis on minu maitset arvesse võttes isegi veidikene ootamatu.
Loo poole pealt olen arvamusel, et sellised viie-kuue osalised asjad suudavad väga harva täisväärtuslikku kaasakiskuvat ja põhjalikku lugu pakkuda. Loomulikult jäävad mõningad asjad natukene segaseks (vähemalt mulle) ning tundub, et anime lõppeks enne kui lugu tõelise hoo alles sisse saab, kuid kokkuvõtvalt võib siiski enam-vähem rahule jääda.
Mis mulle eriti meeldisid, olid soojad karakterid. Keiichis leidsin nii mõnegi endal olemasoleva iseloomujoone ning Belldandy oli lihtsalt nii lahke ja sooja südamega, et tahes-tahtmata kiskus mu suu naerule igakord kui tema ekraanile ilmus. Muudki tegelased olid toredad nagu näiteks Keiichi autoklubikaaslased.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tegemist on animega, millega on väärt tutvust teha. Soovitan.

Süütu tüdruku süütud ettepanekud