Interstella 5555: The 5tory of the 5ecret 5tar 5ystem

Aastal 2001 nägi ilmavalgust Daft Punki album "Discovery". Kaks aasta hiljem, ehk aastal 2003 sai terve album endale visuaalse jaapanipärase näo ja ilme (nelja esimest träkki sai nautida juba albumi ilmumise aastal), kui elektroonikamussipoisid lõid käed nende ammuse lemmikanimaatori ja mangalooja Leiji Matsumoto (kelle käe all on valminud ka sellised nimed nagu Galaxy Express 999 ja Captain Harlock) ning režissööri Kazuhisa Takenouchiga, sellest liidust sündis tulemusena Interstella 5555 - üks igati äge tunnipikkune muusikavideo. Interstella räägib loo ühe tundmatu planeedi väga populaarsest bändist, kelle suudab röövida üks tõsiselt kuri ja ahne mees planeedilt Maa, et nood bändiliikmed enda käpa alla saada, nendega album avaldada ning sellega kaasnevad autasud enda taskusse pista. Samal ajal saadetakse hädasignaal bändi planeedi suurimale kangelasele, kelle kohustuseks on planeedi suurim ekspordiartikkel tagasi tuua. Järgnevalt selgitataksegi välja kas peale jäävad kurjad jõud või kangelaslik kitarrikujulise kosmoselaeva kapten ning bändliikmed saavad tagasi koduplaneedile.
Minule meeldis väga, tuli kergelt nostalgiline tunne peale, ju siis jättis nooremana nähtud "Harder, Better, Faster, Stronger'i" muusikavideo sedavõrd tugeva jälje. Muusika oli üle prahi ning animatsioon oli ka päris tasemel. Samuti oli ka mõnus vahelduseks subtiitrite lugemisest väsinud silmadel puhata lasta (sest kes veel aru pole saanud, siis sellel filmil puudub dialoog ning üleliigsete heliefektidegi kasutamine 0n minimalistlik) ning lihtsalt imetleda kogu seda toredust, mida see kooslus mulle pakkus. Ma arvan, et kui ma ütlen selle enda lemmikanime olevat ei tee ma ühegi jumalusikooni vastu pattu ning maailma pöörleb ikka sama rada mööda edasi. Sest just nii tuleb mul tõdeda ning seda teen ma suurima heameelega.

"rohelised mehikesed" ei olegi rohelised

Gantz

Kuigi teema on juba aasta aega surnud olnud, ei suuda ma enda suud kinni (tegelikult küll sõrmi paigal) hoida ning lihtsalt pean oma emotsioone ja arvamusi väljendama. Niisiis.
Gantzi näol on tegemist üle pika aja sellise animega, mida ma lihtsalt ei suutnud niisama seisma jätta ning kogu sari lihtsalt nõudis, et ta saaks kõigest mõne päevaga läbitud, mis ka õnnestus. Nii mitmelgi korral tabasin enda näol suure naeratuse, mida põhjustasid üllatavad plot twistid, ägedad võitlused ning kohati vägagi absurdsed huumorikillud. OP lugu oli lihtsalt suurepärane ning animatsioon silmale ilus vaadata.
Siiski ei olnud see anime nii täiuslik, et teda automaatselt enda top 3-e või mõnele muule pjedestaalile tõsta. Vigu "loogikas" ning muid ärritavaid faktoreid esines siin ja seal, eriti ärritavaks olid tegelased. Ma pole vist enne kohanud ühtegi teist animet, mis suudaksid mind tegelasi vihkama panna. Enesekeskne ning kiimas peategelane Kei, liigagi suure südamega moraalijünger Kato (kes meenutas mulle segu Battle Royale'i Hirokist ning Cromartie High Schooli Kamiyamast) ning suure rinnapartiiga tütarlaps Kishimoto, kes on piisavalt udu, et mitte teada mida ta täpselt tahab. Igakordsetes tiimikaaslastes leidus samuti selliseid, kes kopsu üle maksa ajasid ning hetked, mil nad lömastati olid minu jaoks nagu päikesekiir pilvises taevas. Muidugi oli ka ägedaid tegelasi ning ka põhitüüpidel oli häid hetki, eriti äge oli vaadata Keid võitlussteenides.
Vaatamata kõigele oli tegemist minu jaoks hästi ägeda animega. Nüüd pole muud, kui et võtta käsile manga, mis pidavat isegi veel ägedam olema!

Kei näpib tisse.