Iga Nohiku Pelgupaik

Hüvasti!

2010-09-11T02:37:00.000-07:00

Kahjuks on see tõsi ning see blogi paneb pillid kotti. Olen juba tükk aega seda mõtet mõlgutanud ning eks nüüd ole ka paras aeg viimane postitus teha. Animehuvi on peaaegu et surnud ning muud nohikuomadused avalduvad muudes kanalites, seega...hüvasti!

Aitäh kõigile, kes lugesid!

Ramona

2010-08-12T12:00:00.000-07:00

Jalgpalli MM 2010 - ÜLEKANDE FEIL!!!!

2010-08-12T07:46:00.000-07:00

No vot. Räägid küll, et kannad siin oma muljeid ette, aga kiire graafik ja tapvalt kena suvi tegid oma töö ja nii jäigi asi pooleli. Nüüd siis veel viimane pilguheit kuu aega tagasi lõppenud spordiüritusele, mis enam kellelegi ei meenu.

Inglismaa - feilis. Lugemata värav Saksamaa vastu oli viimane piisk, aga enne seda oli juba kaitseliini murenemine silmatorkav.

Saksamaa - ilus mäng, kahju et Hispaaniale alla jäid.

Argentiina - paras.

Hispaania - käis kah, oleks siiski Hollandit eelistanud. Iniesta on igatahes totaalne feiker.

Holland - hästi mängis, kahju veidike.

Uruguay - finaali ei saanud, õige kah.

Kokkuvõtvalt - kergel pettumustvalmistav üritus, kippus kohati igavaks minema.

EM tuleb parem, loodetavasti.

Jalgpalli MM 2010 - päev #16

2010-06-27T11:01:00.000-07:00

Kiirkommentaar -

Uruguai ja Lõuna-Korea oleks võinud tesitpidi lõppeda, aga tuleb tunnsitada, et Suareze teine värav oli kena.

Usa ja Ghana omavaheline mõõduvõtmine lõppes vägagi positiivselt.

Jalgpalli MM 2010 - päev #12, 13, 14 ja 15

2010-06-25T14:57:00.000-07:00

Seekord vist tuleb kõige lühem reportaaž, sest pooled mängud jäid ju nägemata ja niimood ei saa korralikku pilti kätte. Aga igatahes on nüüd eelvoorud läbitud. Seega, lühidalt:

Uruguai võit Mehhiko üle oli täiesti korralik, kuigi hoidsin pöialt teisele. LAVi võit Prantsusmaa oli lihtsalt mõnus. Kahju, et puhaste paberitega ei suudetud lõpetada, aga eks esimene värav MMil mõjus ehk prantslastele natukenegi positiivselt. Kogu draama aga mis nende ümber keerles...noh, paras neile.

Kreeka sai Argentiinalt pähe, nagu arvata oli ja paras neile. Lõuna-Koreale piisas viigist, mis nele lõpuks ka jäi, kuigi võiduvõimalus neil ju oli. Aga hea seegi.

Sloveenia ja Inglismaa mõõduvõtmine oli minu jaoks vast kõige pingelisem üldse, õnneks võeti värav ja ka võit ära ning mindi edasi, kuigi juba esimeses mängus on raske pähkel ja kes teab mis juhtub. USA võit viimasel minutil Alžeeria üle oli ka selle süüdlaseks, nii et ei ole just eriti rahul sellega. AGa mis teha.

Saksamaa ja Ghaana mäng lõppes hästi, sest tänu sellele said edasi kõige sümpaatsemad meeskonnad. Eriti hea meel oli selle üle, et Aafrika täiesti esindamata teises voorus ei jäänud. Austraalia ja Serbia mäng vuhises kõrvadest mööda ja seega kommentaarid puuduvad.

Holland ja Kamerun võitlesid mis nad võitlesid, aga Holland võttis oma. Kahju, sest Kamerun oli koos Põhja-Koreaga ainukesed, kes nulli peale jäid. Taani ja Jaapani mäng oli jaapanlaste poolt väga võimas esitus, kaks karistuslöögist sisselöödud väravat olid võimsad.

Paraguai ja uus-Meremaa viik oli igav, aga seda ei olnud Slovakkia võit Itaalia üle, kindlasti suurim üllataja sel turniiril, eriti veel esimese korra kohta. Itaalia oli mannetu, lõpus nagu hakati puksima, aga sinna see ka jäi. Paras.

Põhja-Korea ja Elevandiluurannik kemplesid omavahel, aga jäi nii, et PK ei saanud ühtegi võitu, vaid hoopis rohkelt väravaid enda väravasse. Põnev on muidugi see, et kõige vähem sai sinna paugutada neid Brasiilia. Brasiiliast rääkides, siis nende esitus Portugali vastu oli mannetumast mannetum, seda oli ka vastaste mäng.

Šveitsi ja Honduurase mängu eriti ei jälginud, aga tore et honduuralased punkti kirja said. Tšiili ja Hispaania mäng oli kohati põnev, kohati mitte. Esimene värav oli muidugi naeruväärne ning väravavaht eksles väljakul kui David Villa palli tühja väravasse nügis.

Eks näis mis saab, hetkel on ennustused olnud suhteliselt head, ainult kaks tiimi mööda pannud pluss kahe asetusega eksinud.

Jalgpalli MM 2010 - päev #8,9, 10 ja 11

2010-06-21T15:59:00.000-07:00

Paar päeva blogipuhkust, kuid jalgpalli on siiski vahelduva eduga jälgitud. Niisiis, alustame kohe päevaga number kaheksa -

Saksamaa - Serbia mängust nägin ainult seda viimasemat otsa, kus Podolski kindla penalti mõnusalt mööda tulistas. Pärast kordustes sai samuti näha, kuidas poiss pidevalt mööda laksib ning tekkis küsimus, et miks kurat ta ometigi lööma pandi. Samuti oli naljakas, kuidas Serbia mees taaskord oma kastis käega palli mängis. Nüüd pole muud kui et oodata traditsioonide jätkumist viimase vooru mängus. Serbia ühepunktiline võit on sellegipoolest üllatus missugune.

Sloveenia - USA 2-2 seisuga lõppenud mäng oli müstiline, kaks poolaega ning kaks erinevat mängu. Kui esimesel näitas Sloveenia oma võimu ning surus jänklid maha, siis teisel poolajal oli pilt täiesti vastupidine. Kohtunik tegi imetööd ja jättis lugemata kindla USA värava, võttes seega neilt ka võidu. Aga mis teha, juhtub.

Päeva kolmas mäng Inglismaa ja Alžeeria vahel oli mannetuse tipp. Isegi konnasööjad suutsid esimeses voorus paremini mängida. Õudne.

Päev number üheksa möödus minul süniipäeval viibides ning mänge sai nähtud läbi mõningase õllesumina. Üldised muljed olid sellised:

Holland - Jaapan 1-0 Jaapan hea töö, aga viik oleks olnud parem.
Kamerun - Taani 1-2 Taani kõva töö, aga lootsin Kameruni võitu.
Ghana - Austraalia 1-1 Mm...jah. ghaana oleks võinud võita, nüüd on nende edasipääsemine raskem.

Päev number kümme - Paraguai on edukas, Itaalia on jamps ning Luis Fabiano on ****.
Et siis sedapsi.

Ning päev number üksteist - Portugal üllatas oma väravatesajuga, Põhja-Koreas hakkavad aga pead lendama. Tšiili ja Šveitsi mäng oli...veidike igavavõitu ning seda oli ka Hispaania ja Hondurase oma, väravaid oli tippmeeskonna poolt vähe ning oi kui palju realiseerimata võimalusi. Kuidagi mannetu ilme jätsid hispaanlased ning seda isegi võites.

Vot nii, lühikesed muljed, sest on olnud väsitavad päevad.
Kokku sai ka pandud esmane ennustus kaheksandikfinaalidest kuni finaalini, mille kohaselt võidab Argentiina. Või Brasiilia, kui Luis Fabianol lubatakse käega edasi mängida. Aga loodame, et mu ennustus paika ei pea ja võidu võtab hoopis keegi teine.

Jalgpalli MM 2010 - päev #7

2010-06-18T08:10:00.000-07:00

No mida ma oskan öelda, Argentiina kõndis Lõuna-Koreast lihtsalt üle ning ühest küljest oli sellest ka kahju, sest kui kahe vahel valida on korealased tunduvalt sümpaatsemad, kuid tuleb tunnistada, et mäng oli Argentiinal ilus ning lõpunumbrid näitasid 4 väravat nende kasuks, kuigi korealased 1 ikkagi nende väravasse suutsid toppida.

Kreeka ja Nigeeria vaheline mäng oli sündmusterikas, nigeerlane teenis punase ning peale seda lagunes nende mäng ka koost, selles olukorras aga jäi kohtunikul pool tööd tegemata, sest kreeklane, kes nigeerlaselt löögi sai, oli ikka näitetundides üleaega teinud ja tema graatsiline kukkumine ei veennud peale kohtuniku mitte kedagi. Lõppkokkuvõttes oli Nigeeriast kahju, sest Enyeama võitles ikka väravas väga südikalt, aga teised ei suutnud samal tasemel enam edasi mängida, seega läks võit 2-1 ebasümpaatsetele kreeklastele, kes võtsid MMil oma esimese võidu (vist eales?).

Päeva kolmas mäng oli Prantsusmaa ja Mehhiko vahel. Mehhiko võitis 2-0, sest Prantsusmaa mängis elusitalt. Punkt.

Jalgpalli MM 2010 - päev #6

2010-06-17T09:12:00.000-07:00

Päeval number kuus olin ma natuke rohkem hõivatud kui varem, aga muljeid sellegi poolest jagada on, vähemalt natuke.

Honduuras - Tšiili 0-1. Mõlemad minu jaoks üpris tundmatud võistkonnad, mõlemad võitlesid südilt, aga mitte midagi meeldejäävat. Ometigi läheb selles alagrupis huvitavaks, kuna...

Hispaania kaotas Šveitsile, samuti 0-1 ning nüüd peab tõsiselt pingutama hakkama, et alagrupistki edasi saada. Kuigi Hispaania koondis mulle sümpaatne tundub, siis sellegi poolest oli tore näha, et Šveits vormis on ja lisaks ühele väravale rohkematki oleks suutnud, sest võimalusi oli. Hispaanlased aga ei suutnud vastaste kaitsest läbi minna ja nii ta siis läkski.

Kolmas mäng LAVi ja Uruguai vahel pakkus kolm väravat, aga kahjuks maandusid need vales väravas, LAVi omas. LIsaks sellele tundus vähemalt minule Khunele jagatud punane kaart väga ebaausana, eks siin mängis rolli ka Suareze näitlemisoskus, sest see kontakt ei olnud nüü küll punast kaarti väärt. Penaltit? Otse loomulikult. Kollast kaarti? Miks ka mitte? PUnast kaarti? Absoluutselt mitte. Aga mis teha, nii ta läks ja sinna läks ka mäng. Kurb oli kuulata vuzuelade vaikimist ning rahva ennaegset lahkumist.

Jalgpalli MM 2010 - päev #5

2010-06-16T03:23:00.001-07:00

Päev number viis sai minu poolt seni kõige vähem tähelepanu, seda ühest küljest taaskord E3 tõttu, teisalt vaevasid tehnilised probleemid kohalikku digiboksi, mis ei lahenenud enne kui tuli teenusepakkujale korralikult selgeks teha, et tahaks ikka vutti näha korralikult.

Esimene mäng Uus-Meremaa - Slovakkia oli päris põnev Slovakkia tundus ründavam pool ning lõpuks tuli ka värav, aga Uus-Meremaa viigivärav kolmandal lisaminutil oli lihtsalt hämmastav tulemus. Nii napilt tulid poisid kehvast olukorrast välja ja ma anna neile au. ALagrupis on huvitav seis, kus kõigil on üks punkt.

Teine mäng, Elevandiluurannik - Portugal oli oodatust palju igavam, ohtlikke olukordi hetkel pähe ei tule ning üleüldse ei toimunud seal nagu midagi. Põnevamad hetked olid mil kohtunik otsustas tülitsevatele meestele mõlemale kollased susata ning viimased minutid, kui Elevandid ilmselgelt suruma hajkkasid. Kahjuks oli aga selleks juba liiga hilja ning idśegi Drogba platsiletulek ei aidanud neid.

Õhtu naelaks oli Brasiilia ja paljudele tundmatu Põhja-Korea vastasseis mis oli põnevam, kui eelnevad mängud, kuid Brasiilia tundus siiski alla enda taset mängivat. Kaks väravat suuudeti lüüa, aga neist palju ilusam oli Põhja-Korea üks löödud värav, mis küll võitu ega punkti ei toonud, aga näitas nende südikust ning loodetavasti näitavad meile ka tulevikus sama ilusat mängu.

Jalgpalli MM 2010 - päev #4

2010-06-15T06:16:00.000-07:00

Neljas päev algas Hollandi ja Taani vahelise vastuseisuga, lõppes see Hollandi võiduga, kuna neil õnnestus lüüa üks värav ning taanlastegi mängija sai punkti kirja, kuid seda kahjuks oma värava suunas. Lõpptulemus kaks null oli siiski pettumus, Hollandilt ootasin ilusamat mängu mis kahjuks tulemata jäi. Võib olla oli asi selles, et Robbenit polnud platsil, võib olla selles, et Van Der Vaart segas oma olekuga ülejäänud meeste mojot. Mine võta kinni. Taani võitles südilt, aga mitte piisavalt, mäng kõlbas vaadata, aga oleks võinud põnevust rohkem olla.

Sama alagrupi teises mängus vaatasid üksteisega tõtt Kamerun ja Jaapan, minu sümpaatia kuulus viimasele, on tegu ühe minu lemmikvõistkonnaga. Jaapan tundus esimesel poolikul aktiivsem, teisel kustuti rohkem, kuid värav siiski tuli. Kamerun hakkas teisel poolikul suruma, kuid Jaapani kaitse oli sedavõrd pidav, et ei toonud see tulemust. Igav mäng, kuid minu jaoks meeldiv tulemus.

Kolmas mäng, kus vastamisi olid Itaalia ja Paraguai ning mis lõppes üks üks viigiga, jäi mul enamjaolt vaatamata, sest suurem tähelepanu läks E3 vaatamisele. Eriti ei olnud huvi ka sel hetkel, sest kumbki võistkond ei imponeeri.

Päev number neli - võrdlemisi igav.

Jalgpalli MM 2010 - päev #3

2010-06-14T03:36:00.000-07:00

Kolmas päev algas igavalt, Alžeeria ja Sloveenia kumbi ei saanud palliga keskväljakust kaugemale ning niimoodi veeretati seda palli seal umbes kahekümne minuti jagu. Siis hakkasid vaikselt tekkima võimalused, kuid need ei olnud samuti midagi väga säravat. Alžeeria tundus olevat see ründavam pool ning ta oli seda ka teisel poolajal kuni hetkeni mil vahetusest sissetulnud mees minutiga kiirelt kollase võlus endale ning siis hiljem lollilt käega mängima hakkas ja punase sai. Pärast seda tõmmati tagasi, korra oli üks ohtlik hetk, kuid siis tuli Sloveenial värav ning nii ta jäigi. Lõppkokkuvõttes oli tegemist suhteliselt igava mänguga.

Teine mäng algas umbes samamoodi, poisid kõksisid seal niisama palli, ometigi said oma mängu mõlemad kiiremini tööle kui eelnev paar. Ghaana oli sümpaatsem meeskond ning neile tuli see võit ka ära. Paar serblast olid vist peapeale kukkunud, üks teenis endale lolli punase eelneva kollase kõrvale, teine arvas et trahvikastis käega mängimine pole mingi probleem ning teenis Ghaanale penalti, mis ka ilusalt realiseeriti. Penaltilööjal oli muidugi enne ja ka pärast võimalusi, millest kaks kõige kindlamat posti põrgatasid. Mäng oli põnevam kui eelmine, kuid siiski mitte päeva pärl. Sest...

Saksamaa näitas kuidas jalgpalli mängitakse ning pühkis Austraaliaga põrandat, neli-null. Väravaid tuli mõlemil poolajal kaks, aga kui nüüd üle lugeda kõik need luhtaläinud võimalused, kus oli ikka suhteliselt võimatu mööda lüüa ja seda siiski tehti, siis...mäng oleks võinud vabalt suurematulemusega lõppeda ja väravaid kaks korda niipalju olla. Natuke rikkusid Saksamaa ilusat mängu Özil ja Cacau, kes mõlemad ka teesklemise eest kollase said, samuti jäi kripeldama kohtuniku otsus anda ühele aussile karmilt kohe punane ning jätta lugemata üks natuke kaheldav käsi sakslaste trahvikastis, kuid lõppkokkuvõttes oli tegu ühe kõige mõnusama mänguga sel turniiril. Aga ega koknkurents ei olnud enne ka nii väga suur sellele tiitlile.

Alagrupi ennustusi ei oskagi vast teha, C alagrupis on vast edasiminek inglise keelt kõnelevate meeste rida, kuigi ehk üllatusi võib ka tulla; D alagrupis peaks Saksamaa olema kindel edasimineja, teine koht on aga raske. Ghaana ja Austraalia mäng on vast otsustav, Ghaanal on juba 3 punni käes ning eks tahavad enamat, aussiedel on aga vaja tõestada et Saksaga mäng oli erand mitte reegel. Serbia lootused mataks peale sellist mängu maha, ei usu et Saksamaad ohjeldada suudavad. Aga elame-näeme.

Jalgpalli MM 2010 - päev #2

2010-06-13T04:25:00.000-07:00

Päev number kaks algas väga hästi. Või noh, vähemalt Lõuna-Korea poolt vaadatuna - pakuti ilusat jalgpalli, palju võimalusi, paar ilusat väravat ja tehti ikka jõudsalt tööd. Kreeka seevastu oli aga totaalne pettumus, midagi ei suudetud korda saata, pisikesed asiaadid tegid neile isegi õhuvõitluses pähe ning üleüldne mannetus valdas nende mängu. Lõpupoole, kui korealased väsima hakkasid, suutsid kreeklased midagi juba korraldada, kuid sellest ei piisanud.

Sama alagrupi teine mäng, kus omavahel võtsid mõõtu Nigeeria ja Argentiina oli samuti põnev, kuid jäi ilmselgelt eelnimetatule alla. Kohe alguses hakkas Argentiina pressima ning tundus nagu oleks oodata väravaterohket mängu nende poolt, aga Heinze standardolukorrast löödud värav tappis natuke mängu ning rohkem väravaid ei tulnudki. Nigeeria võitlusvaim hakkas oma olemust teisel poolajal rohkem näidata, aga kahjuks jäi viigivärav tulemata. Vahetused nagu mängu elavdasid, kuid nigeerlaste NSV liidus sündinud vahetusmees paistis silma paaril korral, kui ei osanud õigel ajal söötu anda. Maradonat oli huvitav jälgida, sai seal ka vahepeal palli kõksida.

Kui alagrupis ennustusi teha, siis hetke põhjal ütleks, et Kreekast saab seal kõikide peksupoiss, edasi aga lähevad Lõuna-Korea ja Argentiina.

Päeva viimast mängu eriti näha ei saanud, olin selle ajal küll ennast pubisse vedanud, aga kuna kohal oli palju rahvast, kellega jutuajamine oli tol hetkel tähtsam, siis pidin väravaid kordustes nägema. Greeni eksimus oli küll häbiväärt, lisaks sellele oli näha ka pettunud David Beckhami lõusta. Siiski loodan, et järgmised mängud suudab Inglismaa ikka korralikult lõpetada, ilma et peaks pärast häbenema. Nende värav oli muidugi Gerrardi poolt ilus sooritus ja Heskey sööt oli ka tasemel.

Vot nii.

Jalgpalli MM 2010 - päev #1

2010-06-12T05:21:00.000-07:00

Blogi on juba tükk aega vaiksena seisnud, seda eelkõige seetõttu, et animepisik hetkel väga kehvas seisus. Õnneks on muid asju millest kirjutada, kuid seda tõenäoliselt juulikuus, seniks aga kasutan seda ruumi käimasoleva Jalgpalli MMi üle muljetamiseks. Seega, selline oli päev number 1. Ja nii kuni lõpuni välja.

Esimese mängu kohta niipalju, et LAVi viimased võimalused jäid kripeldama, oleks võinud ikka postist mööda minna ja võrku puutuda seestpoolt. Eriti jäi aga Khune silma, niivõrd täpse silmaga poiss, et lausa lust oli jälgida kuidas ka vahepeal palle oma meestele ette lõi. Teine poolaeg oli muidugi parem kui esimene, mõnevõrra üllatas mind just LAVi kehvavõitu mäng esimesel poolajal, samuti tundusid nende söödud kuidagi nõrgad olevad, pallid jäid keset teed seisma ning olid vastastele kerge saak. Aga värav oli neil ilus.

Ja Eesti kommentaatorid võiks kurat vahet teha Hispaanial ja Mehhikol raisk.

Teine mäng oli mannetu. Uruguai ei suutnud oma võimalusi ära realiseerida, Prantsusmaa oli veel kehvem. Alguses tundus nagu ei tahaks mitte keegi frantsmannidest oma kaasmaalastele palli anda, hiljem hakkas asi muidugi paranema, aga ega see ei tähendanud suurt midagi. 90+ minutit igavust.

Marvel Zombies

2010-02-15T10:23:00.000-08:00

Marvel Zombies oli viieosaline lühiseeria, mille keskmes olid zombieviiruse kätte jäänud superkangelased ja superpahad. Kahjuks on loost aga täit naudingut väga raske saada, sest eellugu on jaotunud paljude teiste raamatute vahele laiali, mis on ilmunud nii enne kui ka peale seda seeriat, rääkimata siis järgedest. Seega on arusaama kohati vähem kui seda vaja oleks. Sellegipoolest on lugu üpriski meeldiv ja huvitav ning suhteliselt värskendav kogu Marvel universumit kõrvale võrdluseks võttes. Samuti oli mulle meeltmööda Sean Philipsi kunstiline pool, mis ei olnud ei liiga minimalistlik kui ka liiga detailne, seega suudeti leida kuldne kesktee. Meelt suutis lahutada ning meelde jäi.

Mõtisklusi Golgo 13 teemadel

2010-01-19T03:25:00.000-08:00

Aasta uus ning blogi on juba kaua vaikne olnud. Et seda natukenegi muuta, teeme juttu natukene sellisest mehest nagu seda on Duke Togo - professionaalne assassin otse tõusva päikese maalt. Räägitakse, et ta ei ole kunagi naeratanud ning et just tema seisis Jeesus Kristuse ristilöömise taga. Ainus asi mida me teame on see, et teda teatakse kui Golgo 13!

Tema teekäik algas väidetavalt aastal 69, kus tema seiklusi sai hakata jägima mangaversioonis mis pidavat isegi tänapäevani kestma, tõestades et mitte miski ei suuda teda rajalt maha võtta. Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ei ole ma mangale veel pilku peale suutnud heita, kuid teen seda võimaluse avanedes kindlasti tulevikus.

Duke Togo aga ei peatunud ainult seal, varsti hakkasid ilmuma nii live-action filmid, animefilmid, lisaks veel ka mitmed videomängud ning lõppude lõpuks ka animeseeria. Taaskord ei ole jõudnud kõikide nende asjadega täit tutvust teha, seda just live-actionite puhul, kus Golgo 13 saabastesse on asetatud vana hea Sonny Chiba. Videomängude puhul olen suutnud põgusalt mängida kahte NES versiooni - Golgo 13: Top Secret Episode ning The Mafat Conspiracy. Mõlemad tundusid küll mängitavad, kuid samas esmapilgul mitte midagi erilist. Kuigi tuleb ära mainida, et The Mafat Conspiracyl oli üpriski kena graafika.

Anime puhul on asjad õnneks teistpidi ning ära olen suutnud vaadata nii mõlemad filmid, kui ka animeseeria enamus ilmunud osad. Esimene film meeldis mulle isegi väga, lugu oli hea ning tegelased samuti huvitavad, kuigi osad pahad tundusid natuke fillerina. Teine film, Queen Bee oli küll vaadatav, kuid samalaadset elamust ei saanud.

Animeseeria on senini esimese filmi kõrval vast enim meeldinud, kuid selle kahjuks räägib asjaolu, et ammu juba lõppenud seeria on tõlkijatel alles pooleli. Eriti kurvaks tegi mind tõsiasi, et Golgot üritas tõlkida ainult üks ainus grupp, samal ajal kui mitu erinevat töötasid ühe ja sama anime kallal, mistõttu ilmus Code Geassi fännidele sada erinevat võimalust subtiitrite valimiseks. Õnneks peale BSSi katkestamist otsustas fucmnak sarja üles korjata ja jätkata sealt kus pooleli jäi. Kahjuks aga toimib asi liiga aeglaselt.

Selegipoolest on anime väga hea, igas osas tegeleb Golgo erineva tööotsaga ning pea et alati on pinge viidud maksimumini. Lisaplusse annab juurde tõsiasi, et Duke Togo on ikka üks vägagi sümpaatne karakter.

Uute kuulmisteni.

PAUS

2009-11-14T03:06:00.001-08:00

Nagu juba märgata võis, on blogi pikemat aega pausil olnud, enamjaolt sellel põhjusel, et animevaatamine on kuidagi soiku jäänud. Kuniks pisik tagasi tuleb, on Iga Nohiku Pelgupaik määramata ajaks puhkusel.

Kohtumiseni.

Möla mängudest ja muust vol.3: isiklik kogu

2009-09-17T11:11:00.001-07:00

*pilt omab ainult illustreerivat tähendust, minu kollektsiooniga pistmist pole*

Möla nagu ei olegi, lihtsalt tutvustan oma kollektsiooni, alustades konsoolidega ja lõpetades mängudega. Igast muud pudi-padi, nagu lisaaksessuaarid igasuguste kotikeste ja rihmade näöl nimekirjas ei kajastu, nagu ka lisapuldid ja muu selline. Keda see ikka huvitab. Nii kui nii on tegemist enamjaolt sellise fillerpostiga, kui et millegi tõsisemaga. Vast.
Igatahes on viimasel ajal raha raisatud ning tänu sellele on endine kollektsioon omandanud kahekordsed mõõtmed -

XBOX:
-halo
-midtown madness 3
-blinx: the time sweeper
-flatout
-rallisport challenge
-nba street vol.2
-pro evolution soccer 4
-enter the matrix
-the punisher
-007: everything or nothing
-grand theft auto: san andreas
-max payne 2: the fall of max payne

Playstation (fat & slim):
-tony hawks pro skater 3
-army men: lock n load
-need for speed: porsche 2000
-street skater 2
-xbladez: inline skaiting
-scooter racing
-spec ops: ranger elite
-spiderman
-knockout kings 2002
-nba live 2001
-nba live 1997
-fifa 2004
-martian gothic:unification
-spyro 2

PSP:
-daxter
-ratchet and clank: size matters
-grand theft auto: vice city stories
-burnout dominator
-god of war: chains of olympus
-wipeout pure
-hot pixel
-tales of eternia

SEGA MEGA DRIVE I & II:
-sonic the hedgehog 2
-paperboy 2
-bubsy 2
-road rash 2
-mortal kombat 2
-mortal kombat 3
-urban strike
-awesome possum
-nhl 97
-aladdin
-comix zone
-ecco the dolphin
-cool spot
-tom and jerry: frantic antics
-garfield: caught in the act
-mickey mania
-granada
-desert strike
-tiny toon
-death duel
-the ooze
-james buster douglas knockout boxing

SNES (3X):
-super mario allstars
-super mario world
-disneys beauty and the beast
-donkey kong country 3
-bubsy
-street fighter II
-tetris & dr. mario

N64:
-mario kart 64

Gamecube:
-luigis mansion
-need for speed underground

Gameboy Color:
-pokemon blue
-xmen: mutant wars
-international karate 2000
-hot wheels stunt track driver

Gameboy Advance:
-planet monsters

NES

+ PC mäng Sonic Mega Collection Plus
+ piraatkonsoolid
Mega Power II
Senario
Terminator
Master

12 erinevat kollast kassetti

Sellest aga nähtavasti ei piisa, sest isu uute ja vanade konsoolide järgi on jätkuvalt suur, seda võib näha ka selles minu poolt algatatud teemas - http://konsool.eu/index.php/topic,11459.0.html

Kohe näha, et kupli all on midagi segi löödud, sest kohe kui raha taskusse jõuab, hakkab ta soojalt kumama ning kätte võttes näppe kõrvetama. Aga mis sa teed.

Miyako Veebikeskkonnas

2009-09-15T10:28:00.001-07:00

Kuulutame ka siin, et Tallinnas pesitsev nooruke animeklubi Miyako on avanud oma veebilehe, millele võib pilgu peale heita siin - http://miyako.anime.ee/

Harvey Birdman, Attorney at Law: Season 1

2009-07-27T15:26:00.001-07:00

Lausloll ja labane huumor läheb mulle peale, kui asi on mõnusalt tehtud ning Harvey Birdmani seiklusi uuel milleeniumil oli lausa lust vaadata. Hanna-Barbera multikad olid lapsepõlves ühed vaadatumad asjad, iga kord kui Cartoon Networki vaatama sattusin. Täiskasvanuna vaadates olid nad aga oma sära kaotanud. Õnneks otsustati südamlikud karakterid oma suhteliselt naiivsete seiklustega täiskasvanulikku huumorit ja labasust täis seeriasse visata, mille keskmes seisab madala IQ-ga endine kangelane-nüüdne advokaat ning kelle kliendid on kõik vanad head tuttavad CNi kuldajalt (minu jaoks), mil kanalil ei jooksnud debiilseid multifilme.

Lühikese, 9-osalise hooaja pärliks sai teine osa, mida vaadates ei saanud naeru pidama. Kuigi pisikese hooaja kohta kordus nii mõnigi pedenali, ei suutnud see üldelamust rikkuda. Mõnus absurdikas.

EverQuest Girl

2009-07-11T13:31:00.001-07:00

That is all.

möla mängudest ja muust VOL II

2009-07-08T14:20:00.000-07:00

Eelmises "möla mängudest ja muust" postituse all sai ära mainitud kaks mängudele pühendatud blogi (Retropeldik ja Mängumaania), kuid kahjuks jäi üks mainimata - Suborinurk. Kui juba jutuks läks, siis lahkan neid kolme ka enda äranägemise järgi "põhjalikumalt".

Retropeldik - Alustame siis kõige vanema ja kogenumaga. Retropeldik ei ole tavaline mängublogi, vaid rohkem selline mõnus nurgake, kus üks nintendo fänn kirjutab üles oma vahetuid kogemusi. Ei mingit kõnekunstilist arvustamist, vaid jutt otse südamest.

Mängumaania - Uustulnukal,praegusel hetkel veel küllaltki robustset kujundust omavat blogil on potentsiaali küllaga, eriti kui kirjuna (mõnele ehk tarbetult suurena) tunduv blogijate armee asja korralikult vedama saab, nii et teksti iga tihedamalt kukub. Kui nüüd ainult pilkupüüdvama välimuse ka saaks.

Suborinurk - Kolmikust kõige stiilsema väljanägemisega blogist leiab tegelikult vägagi lahedat lugemist. Kuigi esimeses postituses jäi vägisi mulje, et vastleitud lehe põhieesmärk on Mängumaania blogi vaid mõnitada ja alaväärtustada, siis järgnevad postitused on üpriski mõnusalt kirja pandud ja huvipakkuvad olnud. Ootan huviga tuleviku sissekandeid (nagu ka teiste lehtede puhul).

SUUR RASVANE EDIT:

sokaikan - Muidugi ei saa ka mainimata jätta sellist lehekülge nagu seda on sokaikan, mis küll nii minu kui ka kindlasti paljude teiste kurvastuseks on selle aasta algusest peale väga vaikne olnud. Loodame parimat ning et lugemisrõõmu ka tulevikus pakutakse!

Reklaami lõpp.

Winter Garden

2009-07-08T14:01:00.001-07:00

Winter Garden oli üks küllaltki igav kaheosaline romantilise stooriga OVA, mis ei paista hallist massist mitte kuidagi välja. Kõik asjad on läbiproovitud, kõik liinid tuttavlikud. Lugu ise on järgmine. Tüdruk ruttab jõuluõhtul koju, satub kogemata ühe tüübiga kokku - armastus esimesest silmapilgust. Paar juhuslikku kokkusattumist veel ja suhe hakkab arenema. Samal ajal on kuti kodus mingi muu tšikk, esimese tüdruku õde näeb neid kahte koos, räägib sellest esimesele tüdrukule ning see otsutab linnast ära kolida. Kolimise käigus aga tuleb välja, et tegemist oli kuti õega ning...sellel kohal põhimõtteliselt saabki asi läbi. Ei midagi huvitavat, peale pisikese animesisese McDonaldsi reklaami. Haardkoor romantikutele, teistele ei soovita, sest kuigi OVA on ainult kaks episoodi pikk, siis ka see aeg suudab võimatult venida.

Fuck no! Go to hell, freaky-looking schoolgirls!

Scrabble

2009-07-08T13:42:00.000-07:00

Kes ei teaks siis vana head sõnamängu Scrabble'it? Kasvõi televisiooni vahendusel on nähtud, kuidas rõõmus paksukssöönud perekond ennast kord aastas elutuppa veeretab, ilma et televiisor töötaks, et lauamängu mängida. Kuid juba järgmisel hetkel unustatakse positiivsed perekondlikud tunded ning pihta hakkab vastase ülekavakdamine ja petmine ja valetamine. "What do you mean "ilknvsie" isn't a word?!"
Scrabble PSPl on sama valus kogemus kui perekonnaliige sul lauamänguõhtul noa selga lööb. Ka masin valetab, vassib ja mis kõige hullem, teda on võimatu takistada või paljastada. Tihtilugu viskab robot-vastane lauale kahetähelisi sõnu, nagu näiteks AR - the letter R või siis do-re-mi tähistajad või muud sarnast jampsi. Samal ajal on sõnastik muu osa alt kokku hoidnud, sest pidevalt leidsin ennast olukorras kui täiesti legitiimse pakutava sõna kohta öeldi INVALID WORD! Scrabble, sa salakaval värdjas!

Well, my hopes were crushed! :(

Ehk siis:

+ teoorias on scrabble lahe mäng
- psp prakitas aga mitte

möla mängudest ja muust

2009-07-07T07:33:00.000-07:00

Viimasel ajal on mu mõtted ennast vedanud rohkem mängude kui anime ja manga ja filmide poole. Animet ei ole jälle tükil ajal vaadata viitsinud ning seega on kevadhooajale punkt jätkuvalt panemata. Suvehooaega seekord jälgida ei kavatse, kui kunagi tõuseb sealt midagi märkimisväärset, siis vaatan, aga õnnemängus seekord kätt ei proovi, ainult Sayonara Zetsubo Sensei uus hooaeg saab ära vaadatud ning seegi rohkem kohustuslikus korras.

Tagasi mängude juurde. Viimased paar vihmast päeva ja õhtut olen ma mööda saatnud, vaadates Angry Video Game Nerdi videosid (LINK). Niimoodi taastärkas mu huvi nn. "retromängude" vastu, mängud, mida mängides möödus ka minu lapsepõlv. Muidugi ei olnud mul NES ega muid süsteeme, vaid kollaseid piraatkassette jooksutav konsool. Sellegipoolest kulus sellega mängides nii mõnigi rõõmus/vihaleajav tunnike, päev, õhtu. Samuti tekkis huvi taaselustada oma mängu- ja konsoolikollektsiooni laiendamisprotsess. Peatselt hakkan uurima võimalusi, et soetada endale igasuguseid vanu ja põnevaid konsoole ja nende mänge.

Veel mõned mängimist soodustavad tegurid andsid endast märku uute ja vanade blogide avastamise näol. Esimeseks on juuli esimesel päeval sündinud Mängumaania, mis kujutab endast ühendunud filmiblogijate gruppi, kes oma aega ka mängimisele pühendavad. Teiseks blogiavastamiseks oli Retropeldik, blogi mis pühendatud retrohõngulistele Nintendo konsoolidele ja mängudele. Hästi mõnus blogi, mis üheskoos AVGNiga sisestas mulle, et minu lähituleviku suurmissiooniks saab enesele Virtual Boy hankimine - suursuguse Nintendo täielik ämbrisseastumine, mis sünnitas viha ja ahastust, kuid ka kõige põnevama ja robustsema konsooli EVAH!

Virtuaalpoisu oma täies uhkuses

Samuti sai ühel hetkel pilk peale visatud demoversioonile sellisest mängust, nagu seda on Braid. Tegemist oli väga nauditava elamusega, mis on oma olemuselt veidike sarnane Super Mariole, kuid juurde on lisatud mõnus twist ajaga mängimise näol. Samuti oli juba demoversioonis näha nii mõndagi kummardust Super Mariole ja Donkey Kongile. Valitseva piraatluseajastul on see üks vähestest mängudest, mille eest olen meeleldi nõus raha maksma. Kahjuks ootab protsess oma aega, sest arvuti ei ole hetkel totaalselt teovõimeline.

Animatsuri '09

2009-07-02T05:24:00.000-07:00

Kuigi animesõbrale on selleaastase animefestivali Animatsuri toimumine juba vana uudis, ei ole ka mina kade ning edastan uudise ka siia. Täpsemat infot võib uurida juba kas baka.ee foorumist või siis Asashio uuenenud kodukalt!

Super Mario huumor

2009-06-26T15:36:00.000-07:00

Lugu sellest, kuidas Luigil saab viimaks kõrini sellest, kuidas tema teeb ränka tööd ning tema tunduvalt kuulsam vend saab kogu hiilguse osaliseks.

Seth MacFarlane'i klipp, kuidas Mario päästab printsessi, kuid ei saa sellist tasu mida ootas. Mitte sama naljakas kui eelmine video, kuid vaadatav.

Jõledalt pikk klipp sellest, kuidas üks tüüp mängib Super Mariot ning ebaõnnestub haledalt. 23 minutit suvalist sõimu, ometigi kuidagi hüpnotiseeriv värk.

Tobenaljakas Robot Chicken'i video sellest, kuidas Mario ja Luigi keeravad teeristmikult valele poole ja jõuavad Vice Citysse.

Dragonball Evolution

2009-06-24T08:47:00.000-07:00

Kui rääkida filmimängudest, siis on enamjaolt kuulda virinat, kuidas filmimängud on mängumaailma häbiplekiks. Viimasel ajal on muidugi asjad paremaks läinud ning eks üks otsustavamaid faktoreid on ka algmaterjali tase, sest kui film on hea, siis on lootust, et ka mängust võib asja saada. Aga kui juba film on parajalt pask, siis ega sitast saia ei tee.

Dragonball Evolutioni puhul läheb käiku just see viimane variant. Tegu (nagu DB mängude puhul enamjaolt ikka) kaklusmänguga, mis järgib filmi lugu. Mängu kahjuks räägivad asjaolud, et tegemist on suhteliselt lühikese mänguga, seda on lihtne läbi teha, kasutades enamjaolt vaid ühte nuppu ning graafiline pool on ikka suhteliselt kesine. Lisaks on igal tegelasel peale kakluse võitmist öelda ka omane tunnuslause, milleks näiteks Gokule (ehk üldiselt siis filmi kõige badassimale tegelasele) ärritav “Phew, somehow I won”. Tõsiselt pisike piisake suures ja laias ookeanis, kuid suutis siiski pikapeale pinda käima hakata.

Ehk siis:

+ ma ei pidanud seda ostma
- mäng oli halvem kui film

Marvel ja erinevad kunstnikud

2009-06-19T04:44:00.000-07:00

Eile, või pigem juba täna varahommikul, sai läbi vaadatud selline dokumentaalfilm nagu seda on "Jonathan Ross In Search Of Steve Ditko". Steve Ditko, kes ei tea, on sellise superkangelase nagu seda on Spider-Man kaasautor ning mõnda aega ka regulaarne kunstnik vastava tegelase koomiksiveergudel.

Kahjuks on Steve Ditko kunstianne minust vaikselt, kuid tõhusalt mööda läinud ning kokkupuude tema töödega on väiksem kui see seda väärt oleks. Tulevikus loodan asja parandada ning kui võimalik, siis muretseda endale ka esimeste Spider_man koomiksite kogumikraamat, mis ühel hetkel isegi Rahva RAamatus müügil oli, kuid mille ostmisega hiljaks jäin.

Kui jutt juba koomiksikunstnikele läks, siis otsustasin välja tuua enda lemmikud nii ühel kui ka teisel põhjusel ning just Marveli veergudelt tuttavad tüübid, sest selle "brändiga" on tutvus just kõige suurem. Esimesena tooks välja sellise tüübi nagu seda on Joe Bennett, kes jäi esimesena silma jällegi Ämblikmehe lehekülgedelt.

Selle raamatu kaudu käiski see esimene tutvumine - ämblikmees oli sel ajal hoopiski Ben Reilly.

Järgmine mees on vast kõige rohkem tuttav selliste tegelaste kaasautorina, nagu Fantastiline Nelik või Hämmastav Hulk. KA X - Mehed ja Kapten Ameerika on saanud oma näo tema järgi. Mehe nimi on Jack Kirby ning tutvus temaga sai tehtud Fantastilise Neliku esimeses volüümis.

Järgmise mehega sai tutvus jällegi tehtud Ämblikmehe lehekülgedel, kus tema kunstianne mind esmapilgul ei vapustanud. Hiljem sain aga näpud taha seitsmekümnendate lõpupool ilmunud X- Meeste numbritele ning sellest piisas, et minust fänn saaks. Daamid ja härrad - John Byrne.

Siit siis see X-Meni lehtedelt pärit näide.

Viimast meest võib aga pidada minu kõige suurimaks lemmikuks koomiksikunsti alal, või vähemalt Marveli ridades kindlasti. Juba tema isa oli Ämblikmehe ridades tuntud mees kui kohe peale Steve Ditko lahkumist ohjad enda kätte haaras. Mõlemad mehed on tuntud kui John Romita, üks siis vastavalt seenior ja teine juunior. Just juunior vallutas minu südame oma äratuntava stiiliga (eriti lahe on tema joonistatud Venom). John Romita Jr. pole võõras ka kodumaistele koomiksisõpradele, sest eestikeelses Ämblikmehes nägi juba esimeses numbris just tema pintslitõmbeid.

Lõppu veel üks kaasakiskuv 67 aasta Ämblikmehe animatsiooni alguslugu.

One Outs

2009-06-18T08:35:00.000-07:00

One Outs on Shinobu Kaitani samanimelise manga põhjal loodud pesapallianime, mis räägib loo sellisest mehest nagu seda on Tokuchi Toua - mees, kes on püsinud Okinawal peetava kihlveopõhise pesapallimängu võitmatu palliheitjana. Ühel päeval satub Okinawale treeniguid läbiviiv Hiromichi Kojima, kes on kauaaegne keskpärasuses vireleva proffimeeskonna lööja ning nähes Tokuchi annet, veab temaga ta abi peale kihla. Läbi raskuste saab kihlvedu võidetud ning Tokuchi saabub meeskonnale appi, sõlmides meeskonna omanikuga vägagi imeliku palgalepingu.

Pesapall pole mind kunagi enne nii köitnud kui ta tegi seda One Outsi vaadates. Kunagi sai proovitud vaadata paari osa Majorit, aga see ei sütitanud kohe üldse mitte. One Outs aga lähenes asjale palju põneva külje pealt, ei mingit peategelase psühholoogilist vajadust/lubadust mäng võita (ei mingeid lapsepõlvetraumasid ega surmaeelseid lubadusi vanematele jne), vaid tavalise hasartmänguri püüdlused oma palgaleping plussis hoida ning samal ajal ka oma sõbrad ja tiimikaaslased närvivapustusest eemal hoida ning meistritiitel lähemale tuua. Pidev kassi-hiire mäng meeskonna omanikuga lisas sarjale piisavalt vürtsi, et teos oma lemmikute TOP nimekirja tõsta.

Muidugi polnud see ülesanne eriti raske, sest häälenäitleja Masato Hagiwara eelmised tööd Kaiji ja Akagi suutsid ennast tippu murda. Samade tegijate poolt vorbitud One Outs ei osutunud erandiks. Suurepärane anime, mille vaatamisel püsis minu suul pidev püsiv naeratus ning 25st osast jäi minu jaoks väheks.

Sellised pisarad olid ka minu silmis kui viimased osad ennast subberite tõttu oodata lasid. Samuti ka sarja lõppedes.

K-ON! 8-bit Sound Don't Say Lazy

2009-06-16T14:19:00.000-07:00

Ehk siis selle kevadhooaja nunnuanime K-On!i ED laul vanas heas "telekamänguhelistikus". Lihtsalt sellel eesmärgil, et täita postitustevahelist mõttetühimikku, mis tekkinud uue hea teema otsinguil. Lisaks on tegemist ägeda loo ja animega. Ja Mioga, kes on maailma seksikaim bassist.

X-Men Origins: Wolverine

2009-06-14T12:08:00.001-07:00

Filmi ennast ma näinud ei ole, kuid kui uute mängude otsimiseks läks, jäi silma just uue iksmeeste filmi mänguversioon, mis jutustab loo badass mutandi Wolverine'i sünnist ja tegemistest enne mutantide superjõuguga liitumist. Mäng keskendub just tema ajale Weapon X programmis, mis on kurja Kanada valitsuse poolt loodud supersõjardite vorpimise tarbeks. Mängu alguses istub metallküüntega poiss mälukustutamismasinas/elektritoolis ning pahad onud arutavad milliseid mälestusi kõige esimesena ära pühkida. Niimoodi käivituvad enamus levelitest.

Mängusisene graafika on normaalne, kuid vaheanimatsioonide oma, mis seletavad tähtsamaid stooriliine või mängu algus- ja lõpustseenid, on PSP skaalal võttes lausa võrratud ning kohati hakkab lausa kahju, et sellist asja ei pakuta mõne parema mängu juures. Kuigi ka sellel pole viga, siis viskab pidev kolmandas isikus vaenlaste veristamine lõpuks kopa ette. Kuigi kombinatsioone vaenlaste tapmiseks Wolverine küünte abil on mitmeid ja mitmeid ning mängu edenedes peaks neid vist isegi juurde tulema, siis reaalsuses saab enamuse mängu läbitud vana hea "ühe-nupu-kombinatsiooniga".

Puhata mäng ei lase, vaenlaseid ilmub su ette tosinate kaupa, kellest enamus on tõenäoliselt suitsiidsed tüübid, sest kes siis ikka paranemisvõimega metallküüsi omavale inimloomale vastu saaks. Varasematel levelitel lõpubossideks olnud tüüpe kohtab mängu edenedes juba igal pool ning hordide kaupa, mille tõttu kisub mäng veidikene igavaks, õnneks on mäng selle jaoks piisavalt lühike - keskpäeval alla tõmmatud mäng sai läbitud kuskil üheksa - kümne paiku õhtul, sealhulgas sai tehtud vahepeal lõunapaus, laetud PSP akut ning ühel korral jooksis mu piraatmäng lihtsalt kokku. Suurimat frustratsiooni tekitab siiski kogu mängu lõpupaha, keda tuleb lahata ikka päris mitu korda, enne kui lõputiitreid näha saab.

Kokkuvõtvalt öeldes oli tegemist täiesti rahuldava mänguga. Meel sai lahutatud ning vahekaadrid pakkusid ikka tõsist silmailu. Sellist tunnet, et tahaks seda mängu ka originaalkujul soetada aga ei tekkinud. Küll tahaks aga ära proovida suuremate konsoolide versioonid, mis pidavat goreimad olema.

Ehk siis:

+ hea meelelahutaja
+ oma žanri tipus
+ meeliülendavad vaheanimatsioonid

- üheülbaline
- frustreeriv lõpupaha
- vähe vägivalda

Siin ka väike video, milles näha nii gameplayd kui ka lahedat animatsioonigraafikat - LINK

Tokyo Marble Chocolate

2009-06-14T09:18:00.000-07:00

TMC on kaheosaline romantiline OVA, mis sai ära vaadatud üpriski kaua aega tagasi. Lugu räägib kahest noorest, kellel on mõlemal minevikus suhetega asi kehvapoolsem olnud. Küll on neid erinevatel põhjustel maha jäetud või muul viisil haiget tehtud. Ühel päeval on noortel kokku lepitud kohtumine, kuid asjad ei lähe üldse nii nagu on plaanitud (nagu tavaliselt). Asjasse on segatud vanad sõbrad, uued tuttavad, suvalised võõrad ning üks kirev meigitud mähkmetes minieesel.

Kui minieesel välja arvata, siis oleks tegemist päris toreda ajaviiteanimega, aga kahjuks on asjad nii, et vaatamine piirneb siiski ühe korraga. Visuaalne pool on üldpildis meeldiv..kui minieesel välja arvata. Deem, kui vähe on vaja, et anime perse keerata. Sobib romantikutele, teistele ei pruugi meeldida.

School Mermaid

2009-06-13T12:48:00.001-07:00

Kuna juba lühimanga lainele sai satutud, siis värskendasin mälu ja lugesin uuesti läbi sellise asja nagu seda on School Mermaid. SM (haha) räägib loo kahest tüdrukust, kes avastavad kooliruume koristades vihiku, mis räägib linnalegendist, mille kohaselt elavad koolibasseinis mereneitsid ning kui nende liha süüa, saab tüdruk oma ihaldatud poisi endale. Aga nagu alati ei ole kõik selline nagu näib ning plot twist on garanteeritud. Mööda külgi lugemine maha ei jookse.

Lingi leiab siit - School Mermaid

Love Strip

2009-06-13T12:31:00.000-07:00

Taaskord üks selline lühemat sorti manga, mis sai läbitud just selsamal aja surnukslöömise eesmärgil. Räägib ta loo poisist ja tüdrukust. Poiss on tark, kuid tüdruk on selline tuulepea. Tüdruk on poissi armunud. Poiss ja tüdruk satuvad erinevatesse koolidesse. Tüdruk tahab saada samasse kooli kus poiss käib. Poiss lubab aidata tüdrukul õppida.
Õppimine on aga fiktsionaalsete jaapani noorte seas lai mõiste, sest õppimisega tegelevad nad vähesel määral ning peamine tegevus toimub kõigepealt poisi pükstes, seejärel tüdruku voodis. Hmm.

Siin ka link - Love Strip

Pandora's Cube

2009-06-13T12:24:00.000-07:00

Pandora's Cube on üks sellistest one-shot mangadest, millega on mõnus onemangas aega surnuks lüüa ning selle eesmärgi vastav tükk ka täitis. Räägib ta loo kolmest poisist, kes juba lasteaias sõpradeks said, kuid suuremaks saades läksid nende teed lahku ning ühest neist kiusaja, teisest kiusatav ning kolmandast kiusatava õlg, mille najal nutmas käia. Ühel päeval aga hakkab koolis müstilisi asju juhtuma. Ei midagi üllatavat, aga siiski päris fun.

Mangat ennast saab lugeda siit - Pandora's Cube

Mõtisklusi Ghost in the Shell teemadel.

2009-06-02T14:01:00.000-07:00

Ghost in the Shelliga sai tutvust tehtud päris mitu aastat tagasi, kui ära sai vaadatud sarja kaks suvalist osa. Sel hetkel sai otsustatud, et asi pole minu jaoks ning vaatamata suurepärasele OP laulule, jäi edasine suhtlemine olemata. Visuaalne külg oli küll kütkestav ning ideaalilähedane, aga sisu jäi minu jaoks kaugeks, ei tõmmanud see tehnikaühiskonna pahupool mind nii nagu seda tegid sel ajal igasugused shonenid ja muud värgid.

Eks oli tegemist ikkagi päris keerulise stooriga, mis igaühele loodud polnudki ning nõudis vaatajalt kaasamõtlemist ning tahes-tahtmata lülitas minu aju just vajalikul hetkel ennast välja. Umbes nagu ülikoolis seda on kultuuriteooria seminaril juhtunud, kui jutuvada kõrvale vajub ning maailma lahti hakatakse mõtestama ja pulkadest kokku panema.
Kuid. Uus kokkupuude siiski tuli, kui ühel hetkel vaatasin ära Ghost in the Shelli esimese filmi. Vastupidiselt sarjaga, nautisin ma siinkohal iga hetke ning ei suutnud seda muudatust endas ära imestada. Mis kurat toimub?

Räägitakse küll, et tegemist klassikaga ja kui see anime on vaatamata, siis pole tegeimst õige animefänniga. Ei ütleks küll, et teadmised või staatus animekeskkonnas peale seda vaatamist kohe kõrgustesse tõusid või üldse mingi muudatuse läbi elasid. Tegelikult oli film lihtsalt hea elamus.
Sarja hakkasin uuesti tõmbama ning esimesed osad ootavad kettal vaatamist. Kas teine katse toob tulemuse?

Siin sarja kickass opening song. Long live Yoko Kanno!!!

Uus Tulek

2009-06-02T12:33:00.000-07:00

Kuna animepisik tükk aega jälle puhkust on saanud (pole aega ja jaksu olnud), siis mõtlesin blogisse väikese uuenduskuurisüsti teha ning samal ajal ka oma piire laiendada, tehes siin tulevikus juttu ka muudest asjadest lisaks animele ja mangale. Kõik, mis vähegi mu silma ette satub ja huvitavana tundub (ning nohiklik on), selle ka tõenäoliselt edastan siia. Varsti on eksamid läbi ning aega blogile pühendada piisavalt. Kuulmiseni!

Doubt

2009-05-23T05:21:00.001-07:00

Doubt kui lugemiselamusena langes sinna keskpärasusse. Ta ei olnud halb manga, aga ta ei olnud hea manga samuti mitte. Algus oli üsnagi intrigeeriv, aga mida lõpupoole, seda jamamaks ning klišeelikumaks ta kippus. Sroori rääkis noortekambast, kes kogunesid et mängida populaarset mängu, kuid mingi ime läbi sattuvad nad olukorda, kus mäng muutub reaalsuseks ning kaalul nende endi elu. Tundus väga hollywoodilikult ning seda ta ka lõppkokkuvõttes oli, kerge saw-element siia ja muud horrorit-thrillerit sinna ning meil on manga. Jee.

Ajaviiteks kõlbab lugeda, veelkord rõhutan, et algus oli paljulubav. Aga lõpp oli väga halb.

Kevadkokkuvõte 2009

2009-05-07T09:07:00.000-07:00

Otsustasin hakata siia kirjutama lisaks ülevaadetele ka midagi muud. Nagu näiteks enda muljeid kevadhooajast, mis on osutunud minu jaoks üsnagi mahukaks. Et teada, mida sellelt kevadelt üldse oodata võis, tuleb pilk peale visata järgnevale pildile.

Ise jäin hetkel peatuma 9 animel, milleks on Higashi no Eden, K-On!, Charady's Daily Joke, Valkyria Chronicles, Basquash!, Natsu no Arashi, Arad Senki, FMA2 ja Ristorante Paradiso. Võimalus sai antud ka sellistele nimedele nagu Saki, Guin Saga, Hanasekeru Seishounen, Queens Blade, Higepiyo, Shangri-La, Shin Mazingeri uus tulek ning Sengoku Basarale sai ka pilk peale heidetud. Ühel või teisel põhjusel kukkusid need aga edasise vaatamise nimekirjast välja. Osad sellepärast, et tegemist oli niivõrd halbade animetega (Queens Blade, Guin Saga), mõni jäi lihtsat aja hammasrataste vahele (Mazinger) ning ülejäänud ei suutnud lihtsalt ennast mulle müüa. Kuigi on tegemist nö. heidikute nimekirjaga, siis kokkupuude nendega tulevikus ei ole välistatud. Näiteks Mazingeriga tahaks pikemalt tutvuda, kui kõik osad väljas on ning Guin Saga on üks vähestest animetes, mida tahaks ma inglise dublaažis kuulda (peale teatud treileri nägemist tuli tunne, et see võib väga vabalt oma jaapanikeelse versioon ületada).

Vaadatavate asjade nimekirjas on kõik ühel või teisel põhjusel toredad ja head animed (minu arust siis), kuid kõige säravamalt paistavad minu jaoks välja need kolm: Higashi no Eden, K-On! ja Charady's Daily Joke.

Higashi no Edeni lubasin foorumis panna enda kevade lemmiku kohale. Ei vaidle vastu, täiesti mängitav valik. Tegemist üsnagi põneva animega, kus kohtab ka veidike huumorit, lugu on kaasakiskuv, olemas on üks selle hooaja parimatest OP lauludest ning visuaalsel tasemel on ta samuti minu jaoks tabeli tipus, mis siis et Basquash! detailsem jne on.

K-On! ei tundunud esimese osa järel midagi erilist, aga peale teist läks maagia käima. Selles süüdistan Queens Blade'i, mida enne esimest osa sai vaadatud ning mis seetõttu ka tõenäoliselt K-On!ist hinge välja imes. Igatahes on tegemist äärmiselt laheda anime vägagi sümpaatsete (kuigi mõnevõrra klišeeliste - mis on slice of life'i puhul nüüdseks juba paratamatus, on ju kõigest nii palju erinevaid karaktere, mille vahel valida) tegelastega. Mio, kõige lahedama ja armsama tegelaskuju puhul häirib veidi tema loomuste konflikt, aga vaatan sellele läbi sõrmede. OP ja ED on aga üle prahi ning kõikidest kõige paremad. Tõsiselt armastusväärne anime. Naerunägu.

Charady's Daily Joke kujutab endas laias laastus mitmete tuttavate (ja ka tundmatute) anekdootide ekraniseeringut, kasutades selleks anime mõistes ebatraditsioonilisemaid visuaalseid lahendusi. Ja väga hästi mängib välja, sest välja on kukkunud taaskord üks lahe anime. Lühikesi episoode on lisaks ka mõnus vaadata.

Lisaks eelnimetatud animetele on tahtmine veel mõnele pilk peale visata, nagu näiteks Cross Game, Dragonball Kai ning Hatsukoi Limited. Ainult suvehooaeg ilmutab juba pealesurumise märke. Loodame parimat!

Interstella 5555: The 5tory of the 5ecret 5tar 5ystem

2009-03-22T17:50:00.001-07:00

Aastal 2001 nägi ilmavalgust Daft Punki album "Discovery". Kaks aasta hiljem, ehk aastal 2003 sai terve album endale visuaalse jaapanipärase näo ja ilme (nelja esimest träkki sai nautida juba albumi ilmumise aastal), kui elektroonikamussipoisid lõid käed nende ammuse lemmikanimaatori ja mangalooja Leiji Matsumoto (kelle käe all on valminud ka sellised nimed nagu Galaxy Express 999 ja Captain Harlock) ning režissööri Kazuhisa Takenouchiga, sellest liidust sündis tulemusena Interstella 5555 - üks igati äge tunnipikkune muusikavideo. Interstella räägib loo ühe tundmatu planeedi väga populaarsest bändist, kelle suudab röövida üks tõsiselt kuri ja ahne mees planeedilt Maa, et nood bändiliikmed enda käpa alla saada, nendega album avaldada ning sellega kaasnevad autasud enda taskusse pista. Samal ajal saadetakse hädasignaal bändi planeedi suurimale kangelasele, kelle kohustuseks on planeedi suurim ekspordiartikkel tagasi tuua. Järgnevalt selgitataksegi välja kas peale jäävad kurjad jõud või kangelaslik kitarrikujulise kosmoselaeva kapten ning bändliikmed saavad tagasi koduplaneedile.
Minule meeldis väga, tuli kergelt nostalgiline tunne peale, ju siis jättis nooremana nähtud "Harder, Better, Faster, Stronger'i" muusikavideo sedavõrd tugeva jälje. Muusika oli üle prahi ning animatsioon oli ka päris tasemel. Samuti oli ka mõnus vahelduseks subtiitrite lugemisest väsinud silmadel puhata lasta (sest kes veel aru pole saanud, siis sellel filmil puudub dialoog ning üleliigsete heliefektidegi kasutamine 0n minimalistlik) ning lihtsalt imetleda kogu seda toredust, mida see kooslus mulle pakkus. Ma arvan, et kui ma ütlen selle enda lemmikanime olevat ei tee ma ühegi jumalusikooni vastu pattu ning maailma pöörleb ikka sama rada mööda edasi. Sest just nii tuleb mul tõdeda ning seda teen ma suurima heameelega.

"rohelised mehikesed" ei olegi rohelised

Gantz

2009-03-07T18:16:00.000-08:00

Kuigi teema on juba aasta aega surnud olnud, ei suuda ma enda suud kinni (tegelikult küll sõrmi paigal) hoida ning lihtsalt pean oma emotsioone ja arvamusi väljendama. Niisiis.
Gantzi näol on tegemist üle pika aja sellise animega, mida ma lihtsalt ei suutnud niisama seisma jätta ning kogu sari lihtsalt nõudis, et ta saaks kõigest mõne päevaga läbitud, mis ka õnnestus. Nii mitmelgi korral tabasin enda näol suure naeratuse, mida põhjustasid üllatavad plot twistid, ägedad võitlused ning kohati vägagi absurdsed huumorikillud. OP lugu oli lihtsalt suurepärane ning animatsioon silmale ilus vaadata.
Siiski ei olnud see anime nii täiuslik, et teda automaatselt enda top 3-e või mõnele muule pjedestaalile tõsta. Vigu "loogikas" ning muid ärritavaid faktoreid esines siin ja seal, eriti ärritavaks olid tegelased. Ma pole vist enne kohanud ühtegi teist animet, mis suudaksid mind tegelasi vihkama panna. Enesekeskne ning kiimas peategelane Kei, liigagi suure südamega moraalijünger Kato (kes meenutas mulle segu Battle Royale'i Hirokist ning Cromartie High Schooli Kamiyamast) ning suure rinnapartiiga tütarlaps Kishimoto, kes on piisavalt udu, et mitte teada mida ta täpselt tahab. Igakordsetes tiimikaaslastes leidus samuti selliseid, kes kopsu üle maksa ajasid ning hetked, mil nad lömastati olid minu jaoks nagu päikesekiir pilvises taevas. Muidugi oli ka ägedaid tegelasi ning ka põhitüüpidel oli häid hetki, eriti äge oli vaadata Keid võitlussteenides.
Vaatamata kõigele oli tegemist minu jaoks hästi ägeda animega. Nüüd pole muud, kui et võtta käsile manga, mis pidavat isegi veel ägedam olema!

Kei näpib tisse.

Death Note: The Last Name

2008-05-05T07:56:00.000-07:00

Aasta aega möödus hetkest, mil vaadatud sai Death Note'i esimene film ning juhuse tahtel sattusin nüüd teist vaatama. Emotsioonid olid vahelduvad, muidugi oli enamus sündmustikust animest tuttav, samas kui palju oli uut ja huvitavat ja "huvitavat". Loomulikult oleks võimatu olnud pea et 25 episoodi animet 2 tunni pikkusesse filmi ära mahutada ning mõnes mõttes olen ma isegi õnnelik, sest kui juba L'i tegelaskuju filmis niivõrd nõmeda ja napakana näis, siis olen ma tänulik, et Near ja Mello nägemata jäid.
Sündmustik oli tihe ning kiiretempoline kuni viimase hetkeni. Originaalne lõpplahendus jäi veidike kripeldama, mõnes mõttes oli see isegi tobe. Samas ei rikkunud see filmi väga ära ning kui mul oleks anime enne filmi vaatamist täiesti nägemata olnud, siis oleks filmivaatamine arvatavasti veelgi nauditavam olnud. Nurisemist põhjustav fakt oli aga pisike - nimelt suudeta Remist mees teha.

Vidioodid.

Lovely Complex

2008-05-05T07:39:00.000-07:00

Lovely complexi näol on tegemist romantilise animega, mis kaldub shoujo valdkonda. Viimasest punktist vaatamata otsustasin animele pilgu peale heita, peamiseks põhjuseks romantikanälg, mille eelnevad animed oma lahtiste suhtedraamadega tekitanud olid.
Stoori on järgnev : Koizumi on tavalisest pikema kasvuga tütarlaps ning Ootani on tavalisest lühema kasvuga noormees. Peale luhtunud katsetusi endale paarilist leida avastavad noored, et nende vahel on tekkimas midagi sõprusest enamat. Üks asi viib teiseni ning huumorit ja segadusi leidub peaaegu igast olukorrast.
Plusspunkte andis asjale juurde lahe visuaalne stiil ning minule eriti meeldinud OP. Kuigi sarja keskel tundus asi kuidagi paigal tammuvat, siis varsti muutus tempo taas kiiremaks ja püsis nii kuni lõpuni. Soovitan.

Hi5

Hellsing: Seras Victoria

2008-04-07T08:38:00.000-07:00

Selle treileri leidsin soomlaste FOPS foorumilt ning üllatusin. Ma ei oska öelda kas meeldivalt või mitte, sest treiler jätab suhu sellise ülepaisutatud Hollywoodiliku actioni mulje, kus suurteos ära soperdatakse ning Hellsingi film Alone in the Dark'iga samasse patta veeretatakse. Potentsiaali selle filmil muidugi oleks, samas jätab klipp vägagi soovida oma informatiivsuse osas. Muidugi on netis infot, kuid selle otsimiseks olen ma liiga arg: mine tea mis ebameeldivaid avastusi niimoodi teha võib. Alucardi esinemine filmis on kahtluse all, samamoodi teeb ettevaatlikuks ka Serase nimetamine peategelaseks. Treilerist hõngub vägagi palju sellist badass fiilingut, kuid kahjuks ei ole Seras kunagi eriline badass olnud. Mine tea kuidas selline asi välja kukub...

Higurashi no Naku Koro ni

2008-04-07T08:17:00.000-07:00

Järjekordne anime, mille Tuletegija kõvaketalt soetasin. Olin enne natuke selle anime teise hooaja mõnda osa näinud ning kuna need huvitavatena tundusid, oli selle anime endale hankimine must. Anime sai läbitud loetud päevadega ning need tundusid mööduvat niivõrd ruttu...
Higurashi on tehtud samanimelise mängu põhjal, mis seletab ka selle anime veidrat ülesehitust - ta koosneb kuuest (vist) erinevast chapterist, mis omakorda kestavad umbes 3 - 5 episoodi jagu. Lugu ise on väga verine - väikeses Hinamizawa külakeses toimuva iga-aastase pidustuse ajal nende jumala jaoks, tapetakse keegi ning hiljem kaob lisaks tapetule veel keegi. Teooriad on palju, kuid kuna üksi neist tõestatud pole, on sündmustejada needusega põhjendatud.
Peategelane Maebara Keiichi, kes on suhteliselt äsja Hinamizawasse kolinud, ei suuda mitte tähele panna kahtlaseid asjaolusid ning fakti, et tema sõbrad tema eest midagi varjavad. Asjade edenedes aga leiab keegi taaskord oma verise lõpu...
Kui esmapilgul tundub Higurashi lihtsalt sellise tavalise "verise" animena ning ainus põnevus, mida sealt leida võib, on ära arvata kes järgmisena maha koksatakse ning kelle poolt, siis pole see päris nii. Seeria keskel algav detective chapter seletab lahti sarja alguspoolel esinenud chapteri põhjalikumalt ning hoopiski teise nurga alt, paljastades tegeliku tõe. Endal peksis süda seda vaadates küll natuke teises rütmis kui tavaliselt harjunud olen.
Mulle Higurashi meeldis, ta oli piisavalt twisted, ning minu maitse jaoks vajalik huumoriannus ei olnud samuti puudu. Kokkuvõttes oli tegemist ühe vägagi hea animega, mis varastas koha minu kujuteldavas Anime TOP 10-es.

Vägivald on kolkaküla üks väheseid tegevusi.

History's Strongest Disciple Kenichi

2008-04-07T07:56:00.000-07:00

Mäletan, et selle seeriaga sai algust tehtud millalgi eelmise aasta lõpupoole, kahjuks jäi vaatamine pooleli, sest ma ei viitsinud osi arvutisse tõmmata, kuna prioriteedid olid teised. Tänu baka.ee kokkutulekule ja Tuletegija suurele animekogule tema välisel kõvakettal sai see tühimik täidetud ning kõik puuduvad HSDK osad enda kettale siirdatud. Sellest tulenevalt on see sari nüüdseks omadega lõpule jõudnud.

Animet ennast ma liigitada ei oska. Netist otsida ka ei viitsi, seega on tegemist puhtalt spekulatsioonidega (mis siiski üpriski sobivad tunduvad). Tegemist võitlusanimega (kui selline asi üldse olemas on) - teate küll, palja ülakehaga musklis noormehed peksavad teineteist, kuni üks kaotab. Selline tüüpiline shoneni maik oli ka kõvasti juures - peategelase ümber koondub mingi rühm tugevaid (kuid mitte nii tugevaid kui tema) inimesi ning algab nn. hea ja kurja võitlus. Iga vastutuleva negatiivsust külvava grupeeringu peapomo jääb tavaliselt muidugi peategelase alistada...
Huumorit oli animes mõnusalt, kuigi selle 50 osa jooksul jõudsid mõned naljad ka korduda. Sellest hoolimata oli päris lõbaus vaatamine. Mina, kui animet mitte veel nii palju vaadanud inimene (võrreldes mõne teisega), olin päris positiivselt üllatunud, et suutsin leida tollest animest üpriski palju viiteid teistele animetele, tekkis kuidagi soe tunne. Tegelased olid ka mõnusad ja tegevus toimus üpriski sujuvalt, seega selle koha pealt nurisemist ei tohiks väga olla.
Negatiivsete külgede poole pealt aga võiks välja tuua mitmeidki asju alates stooriliini sisse segatud klišeelise lapsepõlvelubadusega lõpetades ärritavate pisiasjadega nagu näiteks rõõmsameelse lõpuloo sissetung dramaatilise varjundiga lõpusekundite stseeni. Ka sarja lõpp oli veidike pettumustvalmistav, sest mina kui paadunud romantik lootsin näha Kenichi ja Miu suhte kinnitamist või midagi sarnast. Reaalsus oli aga mõnevõrra teistsugune ning lõpusekunditel taevast vanamehe seljas alla toodud Kenichi teatas oma "tagasitulekust" samal ajal kui Miu oli jäetud jõe teisele kaldale üksinda teleskoobist otsustavat lõpplahingut jälgima. See oli koht, kus anime tegemise eest vastutavad inimesed puusse olid pannud. Vähemalt minu silmis.
Sellest kõigest hoolimata suutsin leida positiivsust rohkem kui negatiivsust ning see anime oli väärt seda aega, mida ma selle vaatamiseks kulutasin. Samuti ärgitas see mind uuesti jätkama Juushin Enbu osade allalaadimisega arvutisse...

Rape? Rape!

Ninja Scroll

2008-03-24T12:20:00.000-07:00

Ma ei mäleta kui kaua sellest möödunud on mil ma viimati seda filmi vaatasin, kuid fakt on see, et tegemist oli üpriski nauditava teosega. Stoori iseenesest ei olnudki ju midagi enneolematut (võiks isegi öelda, et kergelt klišeelise maiguga), aga siiski suutis paeluda. Film peitis endas lahedaid tegelasi alates kiviks muutuva kurjamiga lõpetades väikse vanamehega, kes on valmis inimesi mürgitama, et saada enda tahmist. Ka tegevusest ei olnud puudust - lahedad võitlused eesotsas, imelik animeerootika kohe kandadele astumas. Visuaalne pool on üpriski kaunis ning nendele, kes suuremas osas uusi, ilusaid ja "läikivaid" animeid vaatavad, on ta tõenäoliselt mõnusaks vahelduseks. Audio poole pealt mälu petab, muusikast pole halli aimugi, kuid mäletan seda, et film sai vaadatud läbi kaks korda - nii sub- kui ka dub-versioonina. Rahule jäin mõlemaga. Hea film, mida kõlbab vaadata küll.

Et rahvale verd näidata, lööb peategelane meeleldi mõnel kurjamil ajud sisse.

Wanted

2007-11-01T10:13:00.000-07:00

Tegemist Eiichiro Oda mangaga, mis koosneb viiest lühijutust. Lood pärinevad ajast enne One Piece'i tegemist(kuigi kummipoiss Luffyt võib ka selles väljaandes kohata) ja ajast, mil Oda oli alles üks Nobuhiro Watsuki assistentidest Rurouni Kenshini seeria juures. Joonistusstiili juures on terve väljaande jooksul näha pidevat arengut, kuna jutud on pandud kronoloogilisse järjekorda. Manga nimilooga "Wanted"(mille ta tegi 17 aastasena) on Oda võitnud mitmeid auhindu. Tegemist on nagu ikka mitmete hästi tempokate ja humoorikate lugudega, täpselt nagu Odale kombeks on. Soovitan.

Kes soovivad, saavad manga oma arvutisse laadida järgmiselt leheküljelt -
http://www.kefi.org/wanted.php

Afro Samurai

2007-10-12T10:51:00.000-07:00

Tegemist pole küll kõige värskema animega, kuid selle aastanumbri sisse ta mahub. Kuna tegemist on väga laheda animega, otsustasin just sellest ülitisest esimese animearvustuse oma blogisse teha(tähelepanu edit: teema on kopitud vanast blogist ning post on umbes pool aastat vana).Afro Samurai peategelaseks on samurai, kelle nimi ongi Afro (võib olla on see ka tema hüüdnimi, kuid animes poöörduti tema poole just sellise nimega). Väga naljakas oli vaadata kohti, kus näidati tema lapsepõlve ning tema sõbrad teda Afroks hüüdsid (eriti naljakaks tegi asja tema suht - koht siilisoeng). Tegevus võtab aset huvitavas maailmas. Vanaaegsed samuraid ja muud sõdalased, vanaaegsed ehitised ja taustad - kõik see on kokku segatud tänapäeva tehnoloogia ja -relvadega. Samuti võib alguses ettevaatlikuks anime suhtes teha fakt, et soundtrack koosneb valdavas enamuses hip - hopist, mille taga seisab üks Wu - Tang Clan'i liidreid Rza. Isiklikult mulle selline muusika väga meeldib ning stiililiselt on see üpriski kokkusulav anime teemaga (kes Wu teemaga tuttav on, see arvatavasti mõistab).Lugu on iseenesest mõnevõrra klisheelik ning imelik. Nimelt - maailmas on olemas kaks nummerdatud peapaela, vastavalt siis number üks ja number kaks. Number ühe omanik on praktiliselt jumala staatuses ning teda ei tohi mitte keegi puutuda. Välja arvatud number kahe omanik, kes tohib number ühele väljakutse esitada ja tema peapaela õiguse eest võidelda. Samas number kahele tohib igaüks väljakutse esitada, et peapaela endale saada. Anime alguses on number ühte kandva peapaela omanik Afro isa ning ta kutsub välja nn. püssikangelane Justice, kes ka Afro isa tapab ning tema peapaela enda valdusesse saab. Afro soovib muidugi kättemaksu...Anime teevad eriti lahedaks tegelaste hääled. Kui harilikult olete harjunud kuulma animedes jaapanikeelset heliriba, siis Afro Samurai käib teist rada. Näitlejatekaart on üpriski muljetavaldav, kuna peategelasele annab hääle Samel L. Jackson, samuti võib kuulda ka Ron Perlmani ja Kelli Hu häält. Kuna rohked verised stseenid ja vulgaarsem kõnekeel on anime ametlikult alaealistele vaatamiskõlbmatuks tunnistanud, võib kuulda samasugust teksti nagu mitmeski Samuel L. Jacksoni filmis. Võtke kasvõi näiteks järgnev lause - "Don't fight this fucker! He's got arrows and grenades n' shit!"Tegelased on (vähemalt minu arust) üpriski lahedad, värvikad ja huvitavad. Peategelane Afro, tema hüperaktiivne ninjast kaaslane NinjaNinja, karupeaga mõõgavõitleja, kondine püssimees Justice...Üldhinnang animele oleks positiivne. Kuigi selle viie osa jooksul jäi lugu ise natukene segaseks tänu viimases osas esinenud peapaeladele (rohkem ei ütle, vaadake ise), soovitan seda animet siiski vaadata.

siit võib aga leida Afro Samurai soundtracki -->http://rapidshare.com/files/14904566/Afro_Samurai_The_Soundtrack_2007_-_The_RZA_-_41st.rar

Peategelane joogatrennis.

Genshiken

2007-09-27T13:25:00.000-07:00

Taaskord üks lemmikanimete hulka kuuluv ülitis(kuigi samanimeline manga on minu arust animest siiski peajagu üle). Genshinkeni teeb nauditavaks tõsiasi, et tegemist ei ole animega, kus ülivõimetega bishounenid maailma päästavad või kari ülisuurte tissidega tibid üksikule kõhetule vennikesele külge löövad, vaid tegemist on tavaliste inimestega, kellega on animesõpradel lihtne samastuda. Miks? Sest Genshinken=otaku anime. Tegu animega, mis käsitleb animesõprade elu, nende eraelu kõverusi ja teistmoodi maailmavaadet...
Tegelikult oli eelnev tutvustus natuke bullshit. Alustame uuesti. Kõik animenohikud palun tõstke oma käed püsti. Nii, neile kes käed püsti tõstsid, see anime tõenäoliselt meeldib. Sest see on sama hea kui enda elust pajatavat animet vaadata.
Ah lihtsalt vaadake seda animet, päriselt ka, see on hea...

EDIT: Nüüd hiljem üle lugedes on ikka päris pask tutvustus tehtud. Tuleb teise hooaja ülevaatega see vast heastada.

Nohikud ja mängunaiste aluspesu on kui sukk ja saabas

Air

2007-09-27T12:53:00.000-07:00

Air kuulub ühtede mu lemmikanimete hulka. Kuigi tegemist on hentai mängu põhjal tehtud animega ei ole Air'is hentaist haisugi, vaid tegemist on ühe väga südamliku animega. Esimese osa selline laidback hoiak ei anna animest kogu pilti, sest sarja edenedes süveneb emotsioonide poole pealt kurbus aina enam ja enam sisse ning isiklikult mul oli küll raskusi et viimaste episoodide ajal mitte töinama hakata.
Lugu on natuke veidravõitu, kuid imelikul kombel kaasatõmbav. Peategelane Yukito on rändur, kes reisib linnast linna, et leida taevas elavat tiibadega tüdrukut. Ühes väikses mereäärses linnas kohtab ta Mizuzu't, noort tüdrukut kes tahab kohutaval kombel Yukito sõbraks saada. Sealt saab alguse Yukito sündmusterohke teekond taevas elava tüdruku otsinguil...
Visuaalse poole pealt on enamus mulle meeltmööda kui mõningad pisikesed soengudefektid välja arvata. Audiovisuaalne külg on samuti kaunis.
Maitsed on erinevad ja mõnele teist ei pruugi see anime meeldida, kuid minu arust on tegemist märkimistväärt kunstiteosega, mis on väärt kopsud õhku täis tõmmata ja tema vaatamist täiest kõrist karjudes soovitada. Ja kui teil väga veab võite teiegi järgmisel korral taevasse vaadates tiibadega tüdrukut näha(tõenäoliselt siiski mitte, ei).

See tüüp rebis alaealisi tüdrukuid mõlemalt poolt.

Lucky Star

2007-08-28T11:53:00.000-07:00

Üle pika aja ilmub siia blogisse üks järjekordne (anime)arvustus. Seekordseks ohvriks valisin ma Lucky Star'i, mis toob minus esile mõnevõrra vastakaid arvamusi. Ühest küljest on tegu (minu silmis vähemalt) ühe kõige mõttetuma animega maamunal. Kujutage hetkeks ette Kanal 2-e saate "Tere õhtust" animeversiooni ning "Õnnetähe" teema on teil põhimõtteliselt selge. Väikesed nunnud animetüdrukud räägivad kuidas mida süüa, millal mida teha ja jagavad ka muid huvitavaid ja kasulikke näpunäiteid. Märulisõpradel ei ole siia asja...
Teisest küljest on kogu konseptsioon üllatuslikul kombel üpriski paeluv ning mul ei ole õrna aimugi millest see tingitud on. Võib olla kogu animest üleajav nunnufaktor(moe, moe, moe!!!)? Ilusad värvid? Südant soojendavad tegelased? Mõnus huumor? Kurat seda teab, ainus selge asi siin on see, et seda animet soovitan kõigil vaadata. Kasvõi ühe osa.

Aga seda süüakse vot nii...

Death Note: The Movie

2007-07-01T11:34:00.000-07:00

Shūsuke Kaneko, 2006

Kuna anime "Death Note" on nüüdseks omadega otsa saanud, otsustasin ära vaadata sama nime kandva mängufilmi. Film tõi endaga kaasa nii mõningaid positiivseid emotsioone kui ka negatiivseid üllatusi. Positiivseks küljeks võiks lugeda selle, et ma kartsin hullemat. Kuna pole enne Jaapani filmitööstusega varem nii põhjalikult tutvunud ega ka suuremat tähelepanu pööranud, siis olid mu eelarvamused vägagi negatiivse varjundiga. Pikema vaatamise peale aga üllatusin. Film oleks küll võinud parem olla, aga polnud ka väga vigagi.
Negatiivsemad küljed avaldusid filmi kompaktsuse kasuks langetatud kärpimistes ning ka mõningad tegelased olid kuidagi kohmetud mu silmis. Näiteks võiks tuua L'i, kelle saapaid ei suutnud Ken'ichi Matsuyama kahjuks täielikult täita, vaid vaba ruumi jäi liiga palju üle. Üleüldse jättis L kuidagi armetu mulje, nagu polekski tegemist talendika detektiivi, vaid hoopis keskpärase cosplayer'iga. Samamoodi pidin pettuma Misa's, kes tegi filmis ainult paar esinemist ja ei olnud üldsegi nii armas ja nunnu kui ta oli seda olnud animes.
Samuti jätsid mõruda maigu suhu nö. "alternatiivsed lahendused" filmis. Loomulikult ei saa kahetunniselt filmilt nõuda täielikku manga/anime loo järgimist, samas tundus mulle, et spetsiaalselt filmi jaoks loodud Shiori Akino, kes täitis Light'i tüdruku rolli, oli natuke liiga ekstreemne lähenemine? Samas on mõnikord alternatiivsed lahendused vältimatud nagu sai juba eelnevalt väljatoodud.
Esimese filmi lõpplahendus jäi kuidagi piinama. Light'i ja L'i esimene kohtumine oli kuidagi võlts ning jättis mulje, et filmi stoorilain hakkab originaalse omast aina enam ja enam kaugenema(ning hiljem endale teise filmi sisu natuke spoilerdades selles ka veendusin).
Siiski ma arvan, et see film väärib vaatamist. Eriti just selle anime- ja mangafännidel, sest see annab võimaluse näha tegevust, karaktereid ja kogu olustikku natukese teistsuguse pilgu läbi.
Kõlbab küll.

Shingamid pooldavad surma ja tervislikke eluviise.

Death Note

2007-06-27T14:09:00.000-07:00

Olgu alustuseks kohe ära öeldud, et tegemist on ühe minu vaieldamatu lemmikanimega. Praegu tagasi vaadates on naljakas tõdeda, et alguses suhtusin sellesse animesse väga skeptiliselt, kuid olles ära näinud paar esimest osa muutus mu meel radikaalselt. See meeletult pingeline põnevus, mõnevõrra väärastunud maailmavaatega peategelane, tempokas kassi ja hiire mäng...See kõik oli nii hämmastavalt võrratu. Death Note oli midagi hoopis teistsugust kui ma teda ette kujutasin ning mu põhjendamatult negatiivse varjundiga eelarvamused põrmustati julmalt. Ja parem ongi.
Loost. Yagami Light on keskkooli õpilane, kes ühel päeval leiab kooliõuest vihiku. Vihiku kaanele on kirjutatud kaks sõna: Death Note. Sisekaanele on kirjutatud aga reeglid ja juhendid vihiku kasutamiseks ning Light avastab, et tegemist on vihikuga, mille abil on võimalik inimesi tappa.
Peale kohtumist shinigamiga(tõlkes "surmajumal"), kelle nimeks on Ryuk, hakkab tema peas küpsema plaan, mille kohaselt loob ta uue, kuritegevusest ja silmakirjalikkusest vaba maailma ning näeb ennast selle uue maailma Jumalana. Niimoodi asubki Light oma "kohtuotsuseid" täide viima, hakates vihiku abiga kurjategijaid tapma ning saades sellega endale hüüdnime Kira. Tema teele astub aga L, kuulus detektiiv, kes tõotab Kira iga hinna eest tabada. Algabki kassi - hiire mäng.
Visuaalselt on anime väga ilus, üpriski detailne, kuid samas mitte midagi uut ega erilist pakkuv. Siiski piisavalt stiilne, et oma vaatajatele mitte pettumust tuua.
Kuigi nii mõnestki kohast võib kuulda/lugeda, et sari mõnevõrra oma põnevusest poolepeal kaotab, ei ole ma selle väitega täiesti nõus. Minu arust on see kõik vaid hetkeline tagasilöök sel hetkel toimunud sündmuste tõttu, mis animes toimusid. Põnevust piisab ning seda peaegu kuni lõpuni.
Kuna kõik on lihtsalt nii vapustavalt hästitoimiv, ei jää mul muud üle kui seda vaatamiseks täiesti kõlblikuks lugeda. Enamgi veel, kohustuslikuks isegi. Soovitan(korduvalt)!

Mendid on platsis

Trava: Fist Planet

2007-06-25T04:08:00.000-07:00

Tegemist on neljaosalise OVAga, mis anti välja 2003 aastal. Rezissöörideks sellel animel on Katsuhito Ishii ja Takeshi Koike. Viimane nimetatutes on tööd teinud ka sellise projekti juures nagu Animatrix.
Lugu on ise järgmine. Trava ja tema partner Shinkai soovivad osa võtta robotite võitlusmängust nimega Fist Planet. Sellejaoks on neil aga vaja raha ning raha kokkusaamiseks teevad nad juhutöid. Seekordne tööots viib neid kaardistama kauget planeeti, mida ümbritsevad kahtlased jutud. Teel sinna päästavad nad kosmoses sihitult ringilendava kapsli, mille seest leiavad nad endale uue kaaslase...
Anime kõige positiivsemaks pooleks on tema visuaalne stiil, mis on animele üldjoontes ebatüüpiline. Samuti võib leida palju mõnusat (kuid kohati imelikku) huumorit ning mõnusaid tegelasi. Neid tervikuks kokku pannes ongi saadud järjekordne anime, mida vaadata soovitav nõuanne kohe kindlalt saadab.

Õed Tihedad

Ah My Goddess! (OVA)

2007-06-25T03:37:00.000-07:00

Keiichi Morisato on ülikooli õpilane, kes ühel õhtul on üksinda meeste ühiselamut valvama jäänud. Tühi kõht sunnib telefoni teel toitu tellima hakkama, kuid Keiichi valib kogemata vale numbri, sattudes jumalannade "kuumale liinile". Järgmisel hetkel astub peeglist välja Belldandy, jumalanna kes lubab täita Keiichi ühe soovi, mis iganes see ka poleks. Too aga peab seda naljaks ning soovib, et Belldandy oleks igavesti temaga koos. Peale selle soovi täitumist visatakse Keiichi aga ühiselamust välja, kuna ta avastatakse koos Belldandyga. Meeste ühiselamus nimelt ei ole naiste viibimine lubatud. Seega asuvad nad otsima endale uut elamispaika, et nende kooselu saaks alata.
See viieosaline OVA on tegelikult oma väljalaskeaastale (1993) vaatamata üpriski ilusa väljanägemisega. Uuemaid seeria osi ei ole ma lähemalt näinud, kuid piltide pealt tunduvad nad isegi OVAle alla jääma, mis on minu maitset arvesse võttes isegi veidikene ootamatu.
Loo poole pealt olen arvamusel, et sellised viie-kuue osalised asjad suudavad väga harva täisväärtuslikku kaasakiskuvat ja põhjalikku lugu pakkuda. Loomulikult jäävad mõningad asjad natukene segaseks (vähemalt mulle) ning tundub, et anime lõppeks enne kui lugu tõelise hoo alles sisse saab, kuid kokkuvõtvalt võib siiski enam-vähem rahule jääda.
Mis mulle eriti meeldisid, olid soojad karakterid. Keiichis leidsin nii mõnegi endal olemasoleva iseloomujoone ning Belldandy oli lihtsalt nii lahke ja sooja südamega, et tahes-tahtmata kiskus mu suu naerule igakord kui tema ekraanile ilmus. Muudki tegelased olid toredad nagu näiteks Keiichi autoklubikaaslased.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tegemist on animega, millega on väärt tutvust teha. Soovitan.

Süütu tüdruku süütud ettepanekud